4. juuli 2012

19. päev

Tshitas õnnistas kirikuõpetaja varahommikul veel meid ja me masinaid ning jätkus teekond Magadani suunas.

Päeva naelaks kujunes tõenäoliselt metsapeatus, mille käigus nägime, kuidas eesseisvast rekkast vaarus välja purupurjus jorss, üritas kraavipervel puu
najal põit tühjendada, kaotas tasakaalu ning vajus kõige täiega näoli kraavivette. Seal ta vedeles tükk aega, kuni paarimees rekkas närviliselt gaasi
tallama hakkas. Meie suureks imestuseks vedaski kraavis vedelenud vend end tagasi masinasse ning esimese käiguga roomas rekka parklast välja, kaks
maani täis venda kabiinis. Teist käiku nad sisse panna ei suutnudki, seega tõenäoliselt kaugele see rekka ei veerenud.

Kohtasime korduvalt teisigi rännuselle - Kamtshatkal karusid küttinud meest, tsiklimehi Poolast ja Shveitsist jne.

18. päev kujunes mustaks päevaks LC 80 elus.
Hommikust saati oli jamasid: Irkutskis taastatud rehv lekkis, varuratta kronsa tuli uus keevitada, kuna kohalikud mutrikesed ei sobinud, seejärel
loobus aeglusti koostööst ning viimaks murdus sumbuti küljest tükk ära.
Enam-vähem igas teelejäänud külas peatusime, et keevitajaid otsida.
Sumbuti keevitajad olid muidugi nii kõvad vennad, et auru all olles keevitanuks rattad ka raami külge kinni.
Kuid päeva lõpuks sai kõik korda ning pea pooltuhat kilomeetritki läbitud.

Tehnika lagunemises saab süüdistada peamiselt Tshitast mõnevõrra ida pool alanud ulatuslikke teedeehitustöid.
Üle ja läbi mägede on murtud teetammid meeletute magistraalide ja uute raudteeharude jaoks, kõikjal liiguvad raskeveokid ning võib täheldada isegi
mõningastt töõtegeemist.
Ent see tähendab samas ka seda, et tulevased kiirteed on hetkel tuhandete kilomeetrite pikkused kruusalõigud, mis rööpasse ja auklikuks sõidetud.
Rääkimata tolmust, mis tõuseb iga auto alt, täidab mägedevahelised orud, muudab teedel nähtavuse nullilähedaseks, lõhub masinaid ja matab kopsud.
Teede servad on täis purunenud või kraavisõitnud autosid, mis pole ka ime kui jõhkraid sõiduvõtteid kasutatakse.
Õhtul laagris köhime kopsudest aga vähemalt sama palju tolmu kui autode õhufiltritest välja klopime.

27-kraadise palavusega õnnestus metsa all näha ka esimesi igilume laikusid, maastik mägedes muutus vahepeal suisa metsatuks ning silmapiiril laiusid
hiigelkaevandused.

Viimasel ööl vajusid me laagrisse ka naftatrassi valvurid, kes kõigepealt üritasid UAZikuga Muhomar-Väintsi telki ümber sõita, seejärel aga leebusid
ning käskisid hommikul ärgates trassi turvatsoonist koheselt kaduda. Ehk nagu nad ise ütlesid, siis "me pole teid näinud, te pole meid näinud".

Lõpetuseks veel küsimus Muhomar-Väintsilt suurele ringile: kui kärbes lendab kogu aeg jalad allpool, siis MIKS ning KUIDAS ta pea alaspidi lakke
maanduda saab?
Vastused palun saata otse Muhomarile või postitada kommentaaridesse.

Loodame täna Jakutski läbida ning kümnekonna kilomeetri laiuse Leena jõe ületada ja seejärel ootab ees juba kurikuulus ja ohtlik Kolõma Kontide Tee ehk
Surmatee...


____________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar