30. juuli 2012

45. päev

Burjaadi lammas jäigi söömata, kuna "110"-l oli meile veel üks sõnum edastada.

Mõnikümmend kilomeetrit pärast "110" lõpetamist murdusisid Hiluxil kruusateel sõites pooleks nii esiamort kui tagavedrud.

Kuidagimoodi vedas masin end lähima suurema külani ning järgnes pooleteisepäevane sunnitud peatus.

Et olime kohe Baikali ääres, siis lõime järvekaldale laagri üles.
Saime Baikali järves ujuda (mõnel meist oli see üheks reisi eesmärgiks), jälgisime äikesetormi järve kohal ja välkude sähvimist mägedes, kuulasime
maani täis paadimeeste mahlakat ropendamist kui nood oma uaziku rannavallile kinni sõitsid, vedasime selle õnnetu plekk-kuudi lõpuks liivast välja,
kogesime hommikust paduvihma ning lasime pädevamatel Hiluxi remontimisega tegeleda.

Kui masin viimaks korras, algas ralli Irkutski poole.
Selle käigus otsustas üks äsja korda tehtud vedrudest muidugi uuesti puruneda, aga midagi polnud teha, tuli sõitu jätkata.
Varemmainitud isamammuti armuhüüuhäälele lisandus kolksuv nõksatamisehääl, nagu oleks isamammut lõpuks paarilise leidnud.

Õnneks oli mitmesaja kilomeetri ulatuses enne Irkutskit valdavalt sile asfalt, kuna Vene valitsuse otsusel rajatakse Baikali äärde suur kuurortpiirkond
ning pumbatakse sinna meeletult raha infrastruktuuri (haiges uus-eesti keeles "taristu") korrastamisesse.

Punkti pani sõidule ööpimeduses kitsastel ja käänulistel mägiteedel kihutamine.
Vihmamärg asfalt, pidevad ohtlikud möödasõidud, ootamatult käänaku tagant ilmuvad vastutulevad masinad, rehvide vilin teravamates kurvides, udu ja vihm
- korraliku adrenaliinilaksu saime ka sealt.

Irkutskis põrutasime kohe Volki poolt organiseeritud majutusse, et välja puhata ning järgmise päeva autode remontimisele pühendada.

Teha on iga masina juures palju - ees ootab ju veel ligi 7000
kilomeetrit koduteed, selja taga aga 18000 kilomeetrine ränk ja masinaid purustanud seiklus.

Järgmisel päeval kes parandas Irkutski peal autosid, kes aga pead.
Tutvusime veidi linna turistilõksudega. Kuna Irkutskil on tulekul 350 aastapäev, siis vuntsitakse kõikjal maju ja tänavaid üles, turistivälimusega
külastajatelt pumbatakse aga maksimaalselt pappi välja.

Aga kõik sai autodega korda ning nüüd liigume edasi lääne suunas - KODU POOLE!!!



____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

Veel pilte BAMilt nr 2

Veel pilte BAMilt nr 2


Veel pilte BAMilt nr 1


28. juuli 2012

43. päev

Sõit "110" peale algas suisa lustlikult.
Esmalt kohtasime Irkutski Volki, kes tuli ühe masinaga (LC 105) samuti
meile kampa, et üheskoos "110" läbi sõita.

Seejärel suplesime mäenõlval kuumaveeallikas, et keha ja vaimu turgutada.

Ning siis algasid raskused.

Enne veel aga lühidalt "110"-st.
Sedasi kutsutakse piki Baikali järve idakallast kulgevat
maastikusõidutrassi, mis koosneb lagunenud taliteedest (zimnikud),
mägiradadest, kärestikulistest jõgedest ja hiigelrahnudega
jõesängidest, soistest mülgastest, karudest, rusuvooludest ning
lagunenud sildadest.

Oma nime on rada saanud üksikust kilomeetripostist rajal, millel
kauguseks lähimast asustatud punktist on märgitud "110".

Tegu on Venemaa raskeima ja prestiizheima maastikurajaga, mille
läbimine on iga vene offroadsõitja unistus.
Kes on vähemalt korra "110" läbinud, on siinmail kõva "tegija".
Meie plaan on olla esimesed eestlased, kes selle raja läbivad.

Nagu BAM, nii ka "110" armu ei anna.
Olles just hakanud arvama, et rada kerge tundub, ootas meid ees jõeületus.

Paarisaja meetri pikkusel lõigul pidime sama jõge ületama kolmel
korral, kokku kulus selle distantsi läbimisele ligi poolteist tundi.

(Hiljem saime teada, et eelmisel aastal suurveega läbisid leedukad
sama paarisajameetrist jõesängi autoga viis päeva - vintsides, jões
kinni olles, autosid parandades, karusid tõrjudes jne...)

Aktiivselt veedetud tundide jooksul saime rahnudel turnitud, jalgu alt
viivas vees sobivat trajektoori otsitud, korduvalt usteni lainetesse
mattutud, tagurdatud ja vette kinni jäädud, autodega kivide otsas
kõigutud jne.

Kõige tipuks suutsime Hiluxi kardaani sõna otseses mõttes "sõlme
keerata", mistõttu masin üpriski liikumisvõimetuks muutus.

Asjaolud, et Kirjanik samal ajal kõikuvate kivide peal filmiklassikat
taasetendas ning "kõndisin - libisesin - kukkusin - toibusin - KIPS!"
episoodi taasesitas ja seejärel sidemetes käega ootamatult tee äärde
ilmunud karule 3 meetri kauguselt otsa joosta üritas, ei vääri vist
pikemat äramärkimist.

Vigase Hiluxi kolina saatel forsseerisime veel mõned kergemad jõed
ning lõime mäenõlvale laagri üles.
"Laager" on võib-olla veidi vale väljendus, kuna karude tõttu ööbiti
sel ööl autodes.

Õhtut sisustasime kergete tervitusnapsudega ja kardaaniremondiga.
Viimane toimus "koduste vahenditega" - esmalt tõmmati keerdus kardaan
autovintsidega enam-vähem sirgeks, seejärel improviseeriti 3 autoaku
voolu abil keevitusaparaat, millega kardaani tugevduseks polte sai
keevitada.

Järgmise hommiku meeleolutõstjateks said autovrakid tee kõrval
kuristikes; rasketest oludest märku andvad vintsijäljed puudel ja
sillakriimud kividel; üle kapoti ulatuvad mudaaugud, kust end läbi
vintsisime ning loomulikult üha uued ja uued jõeületused.

Üks neist sai taaskord Hiluxile saatuslikuks - järjekordse kivi otsas
kõverdus roolivarras sedasi, et kumbki esiratas eri suunda näitas.

Algas taaskord remont "po russkomu" kuvalda ja toore jõu kaasabil...

3 tundi ja 200 meetrit eemal lõi LC 105 piduritoru kivises jõesängis
puruks ning õli pritsis.
Järgnes uus remondipooltund.

Hiluxi pidurid omakorda teevad samasugust häält nagu kai ääres randuv
kaubalaev või paaritumistuhinas isane mammut.

Lõpuks, pärast lõputuid ponnistusi ning 30-kilomeetrisi valestisõite
jõesängides ja järvepõhjades, jõudsime "110" tähiseni.

Olime saavutanud ühe oma viimastest eesmärkidest - nüüd jäi vaid
kuidagi "110" trass hambaid kiristades ja autode kolinal lõpuni sõita
ning edasi koju jõuda.

Sättisime laagri üles paarisaja meetri kaugusel "110" tähisest vanal
talvelennuväljal (NB! Lennuvälja maandumisplatsil me pole samuti veel
ööbinud!), et tähistada järjekordset murdepunkti Siberi
ekspeditsioonil.

Samasse kohta peitsime ka geopeituse aarde ja maastikusõidu punkti.
Eks näis, millal järgmised eestlased neid avastama satuvad...

Aarde koordinaadid on:
55° 27' 7,1" N
111° 9' 9,8" E

Järgmise päeva pressisime ja vintsisime end läbi lugematu arvu mudamülgaste.

Selle tulemusena kadusid mingid kinnitused LC 80 roolivarrastel (õhtul
lõkke ääres ei osanud keegi täpselt defineerida, et kuidas neid
katkiläinud jubinaid tehniliselt korrektselt nimetada), mistõttu 1400
meetri kõrgusel mägedes kadus autol juhitavus...

Istudes seal mäetipus kivinukil ning vaadates ümberringi sadade
kilomeetrite ulatuses laiuvat ürgloodust, mägesid, orgusid, jõgesid,
metsasid - alles siis hakkas kohale jõudma, millega me tegelikult
hakkama oleme saanud.
Ükski eestlane pole varem sellist teekonda ette võtnud, autodega nii
kaugele itta sõitnud, taolisi radasid läbinud, nagu meie pooleteise
kuuga.
Selle ajaga oleme kogenud rohkem elamusi ja seiklusi kui enamus
inimesi terve eluea jooksul kogeda saab.
Ja vaevalt niipea ka keegi seda saavutust kordama kipub.

Kõik need ületamatuna näivad raskused, lahendamatuna tunduvad
probleemid - kõigist neist oleme endi ja masinate jõul läbi tulnud.
Ning liigume aina edasi, uute seikluste poole.
Keeruline saab olema kellelgi teisel seda järgi teha, mida meie juba
korda saatnud oleme.

Barguzini jõgi oli viimaseks veetakistuseks, mille öise forsseerimise
järel olimegi "110"-ga ühel pool.

"110" läbimiseks kulus meil 50 tundi, palju higi, veidi verd ning
viimaks tee lõppu jõudes olid kõigil emotsioonid laes.

Sellega oleme täitnud kõik reisi eel püstitatud eesmärgid sellele sõidule.


Nüüd loodame kuskilt ühe burjaadi lamba leida, et too patta ja lõkkele
pista ning pärast autode remontimist Irkutskis algab tõeline kodutee.


____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

43. päev

Sõit "110" peale algas suisa lustlikult.
Esmalt kohtasime Irkutski Volki, kes tuli ühe masinaga (LC 105) samuti
meile kampa, et üheskoos "110" läbi sõita.

Seejärel suplesime mäenõlval kuumaveeallikas, et keha ja vaimu turgutada.

Ning siis algasid raskused.

Enne veel aga lühidalt "110"-st.
Sedasi kutsutakse piki Baikali järve idakallast kulgevat
maastikusõidutrassi, mis koosneb lagunenud taliteedest (zimnikud),
mägiradadest, kärestikulistest jõgedest ja hiigelrahnudega jõesängidest,
soistest mülgastest, karudest, rusuvooludest ning lagunenud sildadest.

Oma nime on rada saanud üksikust kilomeetripostist rajal, millel kauguseks
lähimast asustatud punktist on märgitud "110".

Tegu on Venemaa raskeima ja prestiizheima maastikurajaga, mille läbimine
on iga vene offroadsõitja unistus.
Kes on vähemalt korra "110" läbinud, on siinmail kõva "tegija".
Meie plaan on olla esimesed eestlased, kes selle raja läbivad.

Nagu BAM, nii ka "110" armu ei anna.
Olles just hakanud arvama, et rada kerge tundub, ootas meid ees jõeületus.

Paarisaja meetri pikkusel lõigul pidime sama jõge ületama kolmel korral,
kokku kulus selle distantsi läbimisele ligi poolteist tundi.

(Hiljem saime teada, et eelmisel aastal suurveega läbisid leedukad sama
paarisajameetrist jõesängi autoga viis päeva - vintsides, jões kinni
olles, autosid parandades, karusid tõrjudes jne...)

Aktiivselt veedetud tundide jooksul saime rahnudel turnitud, jalgu alt
viivas vees sobivat trajektoori otsitud, korduvalt usteni lainetesse
mattutud, tagurdatud ja vette kinni jäädud, autodega kivide otsas kõigutud
jne.

Kõige tipuks suutsime Hiluxi kardaani sõna otseses mõttes "sõlme keerata",
mistõttu masin üpriski liikumisvõimetuks muutus.

Asjaolud, et Kirjanik samal ajal kõikuvate kivide peal filmiklassikat
taasetendas ning "kõndisin - libisesin - kukkusin - toibusin - KIPS!"
episoodi taasesitas ja seejärel sidemetes käega ootamatult tee äärde
ilmunud karule 3 meetri kauguselt otsa joosta üritas, ei vääri vist
pikemat äramärkimist.

Vigase Hiluxi kolina saatel forsseerisime veel mõned kergemad jõed ning
lõime mäenõlvale laagri üles.
"Laager" on võib-olla veidi vale väljendus, kuna karude tõttu ööbiti sel
ööl autodes.

Õhtut sisustasime kergete tervitusnapsudega ja kardaaniremondiga.
Viimane toimus "koduste vahenditega" - esmalt tõmmati keerdus kardaan
autovintsidega enam-vähem sirgeks, seejärel improviseeriti 3 autoaku voolu
abil keevitusaparaat, millega kardaani tugevduseks polte sai keevitada.

Järgmise hommiku meeleolutõstjateks said autovrakid tee kõrval kuristikes;
rasketest oludest märku andvad vintsijäljed puudel ja sillakriimud
kividel; üle kapoti ulatuvad mudaaugud, kust end läbi vintsisime ning
loomulikult üha uued ja uued jõeületused.

Üks neist sai taaskord Hiluxile saatuslikuks - järjekordse kivi otsas
kõverdus roolivarras sedasi, et kumbki esiratas eri suunda näitas.

Algas taaskord remont "po russkomu" kuvalda ja toore jõu kaasabil...

3 tundi ja 200 meetrit eemal lõi LC 105 piduritoru kivises jõesängis
puruks ning õli pritsis.
Järgnes uus remondipooltund.

Hiluxi pidurid omakorda teevad samasugust häält nagu kai ääres randuv
kaubalaev või paaritumistuhinas isane mammut.

Lõpuks, pärast lõputuid ponnistusi ning 30-kilomeetrisi valestisõite
jõesängides ja järvepõhjades, jõudsime "110" tähiseni.

Olime saavutanud ühe oma viimastest eesmärkidest - nüüd jäi vaid kuidagi
"110" trass hambaid kiristades ja autode kolinal lõpuni sõita ning edasi
koju jõuda.

Sättisime laagri üles paarisaja meetri kaugusel "110" tähisest vanal
talvelennuväljal (NB! Lennuvälja maandumisplatsil me pole samuti veel
ööbinud!), et tähistada järjekordset murdepunkti Siberi ekspeditsioonil.

Samasse kohta peitsime ka geopeituse aarde ja maastikusõidu punkti.
Eks näis, millal järgmised eestlased neid avastama satuvad...

Aarde koordinaadid on:
55° 27' 7,1" N
111° 9' 9,8" E

Järgmise päeva pressisime ja vintsisime end läbi lugematu arvu mudamülgaste.

Selle tulemusena kadusid mingid kinnitused LC 80 roolivarrastel (õhtul
lõkke ääres ei osanud keegi täpselt defineerida, et kuidas neid
katkiläinud jubinaid tehniliselt korrektselt nimetada), mistõttu 1400
meetri kõrgusel mägedes kadus autol juhitavus...

Istudes seal mäetipus kivinukil ning vaadates ümberringi sadade
kilomeetrite ulatuses laiuvat ürgloodust, mägesid, orgusid, jõgesid,
metsasid - alles siis hakkas kohale jõudma, millega me tegelikult hakkama
oleme saanud.
Ükski eestlane pole varem sellist teekonda ette võtnud, autodega nii
kaugele itta sõitnud, taolisi radasid läbinud, nagu meie pooleteise kuuga.
Selle ajaga oleme kogenud rohkem elamusi ja seiklusi kui enamus inimesi
terve eluea jooksul kogeda saab.
Ja vaevalt niipea ka keegi seda saavutust kordama kipub.

Kõik need ületamatuna näivad raskused, lahendamatuna tunduvad probleemid -
kõigist neist oleme endi ja masinate jõul läbi tulnud.
Ning liigume aina edasi, uute seikluste poole.
Keeruline saab olema kellelgi teisel seda järgi teha, mida meie juba korda
saatnud oleme.

Barguzini jõgi oli viimaseks veetakistuseks, mille öise forsseerimise
järel olimegi "110"-ga ühel pool.

"110" läbimiseks kulus meil 50 tundi, palju higi, veidi verd ning viimaks
tee lõppu jõudes olid kõigil emotsioonid laes.

Sellega oleme täitnud kõik reisi eel püstitatud eesmärgid sellele sõidule.


Nüüd loodame kuskilt ühe burjaadi lamba leida, et too patta ja lõkkele
pista ning pärast autode remontimist Irkutskis algab tõeline kodutee.


____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

43. päev

Sõit "110" peale algas suisa lustlikult.
Esmalt kohtasime Irkutski Volki, kes tuli ühe masinaga (LC 105) samuti meile kampa, et üheskoos "110" läbi sõita.

Seejärel suplesime mäenõlval kuumaveeallikas, et keha ja vaimu turgutada.

Ning siis algasid raskused.

Enne veel aga lühidalt "110"-st.
Sedasi kutsutakse piki Baikali järve idakallast kulgevat maastikusõidutrassi, mis koosneb lagunenud taliteedest (zimnikud), mägiradadest,
kärestikulistest jõgedest ja hiigelrahnudega jõesängidest, soistest mülgastest, karudest, rusuvooludest ning lagunenud sildadest.

Oma nime on rada saanud üksikust kilomeetripostist rajal, millel kauguseks lähimast asustatud punktist on märgitud "110".

Tegu on Venemaa raskeima ja prestiizheima maastikurajaga, mille läbimine on iga vene offroadsõitja unistus.
Kes on vähemalt korra "110" läbinud, on siinmail kõva "tegija".
Meie plaan on olla esimesed eestlased, kes selle raja läbivad.

Nagu BAM, nii ka "110" armu ei anna.
Olles just hakanud arvama, et rada kerge tundub, ootas meid ees jõeületus.

Paarisaja meetri pikkusel lõigul pidime sama jõge ületama kolmel korral, kokku kulus selle distantsi läbimisele ligi poolteist tundi.

(Hiljem saime teada, et eelmisel aastal suurveega läbisid leedukad sama paarisajameetrist jõesängi autoga viis päeva - vintsides, jões kinni olles,
autosid parandades, karusid tõrjudes jne...)

Aktiivselt veedetud tundide jooksul saime rahnudel turnitud, jalgu alt viivas vees sobivat trajektoori otsitud, korduvalt usteni lainetesse mattutud,
tagurdatud ja vette kinni jäädud, autodega kivide otsas kõigutud jne.

Kõige tipuks suutsime Hiluxi kardaani sõna otseses mõttes "sõlme keerata", mistõttu masin üpriski liikumisvõimetuks muutus.

Asjaolud, et Kirjanik samal ajal kõikuvate kivide peal filmiklassikat taasetendas ning "kõndisin - libisesin - kukkusin - toibusin - KIPS!" episoodi
taasesitas ja seejärel sidemetes käega ootamatult tee äärde ilmunud karule 3 meetri kauguselt otsa joosta üritas, ei vääri vist pikemat äramärkimist.

Vigase Hiluxi kolina saatel forsseerisime veel mõned kergemad jõed ning lõime mäenõlvale laagri üles.
"Laager" on võib-olla veidi vale väljendus, kuna karude tõttu ööbiti sel ööl autodes.

Õhtut sisustasime kergete tervitusnapsudega ja kardaaniremondiga.
Viimane toimus "koduste vahenditega" - esmalt tõmmati keerdus kardaan autovintsidega enam-vähem sirgeks, seejärel improviseeriti 3 autoaku voolu abil
keevitusaparaat, millega kardaani tugevduseks polte sai keevitada.

Järgmise hommiku meeleolutõstjateks said autovrakid tee kõrval kuristikes; rasketest oludest märku andvad vintsijäljed puudel ja sillakriimud kividel;
üle kapoti ulatuvad mudaaugud, kust end läbi vintsisime ning loomulikult üha uued ja uued jõeületused.

Üks neist sai taaskord Hiluxile saatuslikuks - järjekordse kivi otsas kõverdus roolivarras sedasi, et kumbki esiratas eri suunda näitas.

Algas taaskord remont "po russkomu" kuvalda ja toore jõu kaasabil...

3 tundi ja 200 meetrit eemal lõi LC 105 piduritoru kivises jõesängis puruks ning õli pritsis.
Järgnes uus remondipooltund.

Hiluxi pidurid omakorda teevad samasugust häält nagu kai ääres randuv kaubalaev või paaritumistuhinas isane mammut.

Lõpuks, pärast lõputuid ponnistusi ning 30-kilomeetrisi valestisõite jõesängides ja järvepõhjades, jõudsime "110" tähiseni.

Olime saavutanud ühe oma viimastest eesmärkidest - nüüd jäi vaid kuidagi "110" trass hambaid kiristades ja autode kolinal lõpuni sõita ning edasi koju
jõuda.

Sättisime laagri üles paarisaja meetri kaugusel "110" tähisest vanal talvelennuväljal (NB! Lennuvälja maandumisplatsil me pole samuti veel ööbinud!),
et tähistada järjekordset murdepunkti Siberi ekspeditsioonil.

Samasse kohta peitsime ka geopeituse aarde ja maastikusõidu punkti.
Eks näis, millal järgmised eestlased neid avastama satuvad...

Aarde koordinaadid on:
55° 27' 7,1" N
111° 9' 9,8" E

Järgmise päeva pressisime ja vintsisime end läbi lugematu arvu mudamülgaste.

Selle tulemusena kadusid mingid kinnitused LC 80 roolivarrastel (õhtul lõkke ääres ei osanud keegi täpselt defineerida, et kuidas neid katkiläinud
jubinaid tehniliselt korrektselt nimetada), mistõttu 1400 meetri kõrgusel mägedes kadus autol juhitavus...

Istudes seal mäetipus kivinukil ning vaadates ümberringi sadade kilomeetrite ulatuses laiuvat ürgloodust, mägesid, orgusid, jõgesid, metsasid - alles
siis hakkas kohale jõudma, millega me tegelikult hakkama oleme saanud.
Ükski eestlane pole varem sellist teekonda ette võtnud, autodega nii kaugele itta sõitnud, taolisi radasid läbinud, nagu meie pooleteise kuuga.
Selle ajaga oleme kogenud rohkem elamusi ja seiklusi kui enamus inimesi terve eluea jooksul kogeda saab.
Ja vaevalt niipea ka keegi seda saavutust kordama kipub.

Kõik need ületamatuna näivad raskused, lahendamatuna tunduvad probleemid - kõigist neist oleme endi ja masinate jõul läbi tulnud.
Ning liigume aina edasi, uute seikluste poole.
Keeruline saab olema kellelgi teisel seda järgi teha, mida meie juba korda saatnud oleme.

Barguzini jõgi oli viimaseks veetakistuseks, mille öise forsseerimise järel olimegi "110"-ga ühel pool.

"110" läbimiseks kulus meil 50 tundi, palju higi, veidi verd ning viimaks tee lõppu jõudes olid kõigil emotsioonid laes.

Sellega oleme täitnud kõik reisi eel püstitatud eesmärgid sellele sõidule.


Nüüd loodame kuskilt ühe burjaadi lamba leida, et too patta ja lõkkele pista ning pärast autode remontimist Irkutskis algab tõeline kodutee.


____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

25. juuli 2012

40. päev

BAM-iga selleks korraks siis kõik.
Taishetist Tõndani trassist jäi läbimata vaid Baikali põhjaosas paarisajakilomeetrine lõik, eelmisel aastal BAM-il käinutel on seegi tehtud ning seega
läbitud kogu autodega sõidetav BAM-i osa.

Tsharas vahetati LC 80 kardaanirist ning piduriklotsid, misjärel masin taas liikumisvõimeliseks muutus.

Uue jõuga liikusime edasi, läbi ööpimeduse ja üle lagunenud sildade.

Kuna vihmaperiood oli alanud, siis oli ka tee tundmatuseni muutunud võrreldes eelmise aastaga - kuivades jõesängides mässasid vahused lained, vesi oli
viinud teetruubid ja meetrite viisi teetammi, rajad olid ligedad ja libedad. Öösel sildade ületamine ei kuulunud kindlasti parimate ideede hulka, ent
kuna laagriplatse polnud, siis pidime visalt ja unega võideldes edasi rühkima.

Hommikul Kuanda jõe äärde jõudes tekkis taaskord lootusetuse tunne - jõgi oli nii ülal, et varasematest aastatest tuttavad paigad olid puha vee alla
uppunud. Kohalike sõnul pidavat vesi üle aastakümnete rekordkõrgusel olema. Jõgi ise otseloomulikult ületamatu, raudteesild suletud ja ülesõit
"siilidega" tõkestatud, valvur äraostmatu.
Möödusid masendavad 4,5 tundi, misjärel õnnestus ühele natshalnikule altkäemaksu anda ja siva üle silla lipsata.
Lahkusime kiirkorras objektilt, vahelejäämise korral oodanuks meid pikaajaline kinniistumine ning valvurit näkkupeks.

Edasi läks juba lihtsamaks - vähemalt Siberi mõistes.
Mõned sügavad kraavid, kivide otsa kõikuma jäänud ja poolkülili vajunud autod, Muhomar-Väintsi poriga katmine jne.
Nagu kõik tõdesid, siis sel reisil oleme kõike täie raha eest ja rohkemgi saanud!

Ning jõudsime Vitini sillani.
600 meetrit pikk, paarkümmend meetrit kõrge, autolaiune ja ilma piireteta sild viis taaskord üle kiirevoolulise jõe. Lisaks veel vihm, mis sillapalgid
libedaks leotanud.
Sellest sillast pidime üle sõitma...

Loomulikult me seda ka tegime.
Neil, kes jalgsi üle kõndisid, tekkis juba veerand silla peal tõsine hüpnoosiefekt. Kõikuv sild, paarkümmend meetrit vabalangemist veeni, sadu meetreid
ohtlikku silda mõlemas suunas, vihm ja libe jalgealune - silme ees võttis ruttu virvendama.
Autojuhid pidid lisaks hoidma autosid sillal.
Hiluxi kastis filmiv Muhomar aga tõdes, et seekord ületas ta küll riskipiirid.
Juba Vitimi sild ise oli kogemus, mille nimel tasunuks nii kaugele kodust tulla - meil on taolisi kogemusi juba mitme eluea jagu kogunenud.

Lõpuks olime pikast päevast nii väsinud, et enamus nõustus isegi raudteejaama perroonil ööbimisega.

Taksimas saime vanade tuttavate juures autosid remontida: Hiluxile puksid esivedrude vahele ja varuratta kronsa timmimine, LC 100 piduriklotside
vahetamine jms.

Veidi hiljem muidugi otsustasid LC 80 stabika küljest "irduda need asjad, mis seal olema peaksid".

Loodetavasti viimase käreda jõe juures näitasime kaldal vee alanemist ootavatele kohalikele, kuidas gorjatshie estonskie parni jõge ületavad - kolm
autot köitega üksteise sappa ning hooga läbi kärestike ja üle kivirahnude. Hiluxil käisid igal juhul lained üle katuse.

Kohtasime Moskva offroadmatkajaid, kes valgustasid meid eesootava osas.
Nähes ligiveerevaid Ssangjong Rexton pargimaastureid venisid me seltskonna näod naerule - kui need juba läbi said, saame meie iga kell.

Loomulikult sai taaskord liiga vara hõisatud - järgnes sadakond kilomeetrit künklikku teed, kus kiiruseks kujunes 15 km/h.
Vahepeal sai õnneks ka raudteesillale rallit sõitma põigatud ent keskmiselt iga 2 km tagant tuli mõne jõe ja raudteesilla tõttu taas auklikule ja
künklikule külateele pöörata.
Tõeline BAMmiauk, peab tõdema.

Öösel viimaseid kilomeetreid mööda raudteetammi sõites pidas Muhomar veel liigutava ja dramaatilise hüvastijätukõne BAM-ile ning võis selle reisietapi
lõpetatuks lugeda.


Ees ootab aga Baikali idakallast mööda kulgev kurikuulus ja ränkraske maastikutrass "110", mille läbimine on iga vene offroadsõitja unistus.
Me kavatseme olla esimesed eestlased, kes selle karmi raja läbivad.


____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

22. juuli 2012

37. päev

Öine sõit viis meid üha lähemale järgmisele jõele.
Vahepeal pidime pimeduses lagunenud sildasid parandama, kohati olid juhid aga nii poolunes, et auklikust sillast ülesõitu märgati alles sillast üle
jõudes või auku põrudes. Samal ajal oli vabalangus piireteta sildadelt jõekivideni kümmekond või rohkem meetrit.
Mõnestki jõest tuli esisillaveoline LC 80 läbi lohistada.

Viimaks, väsinute ja kurnatutena jõudsime läbi lakkamatu paduvihma järgmise kriitilise jõeni.

Vahetult enne jõge oli teetööliste treileripark, kuhu ööbima pöördusime.

See oli suur strateegiline viga.

Kuna vihm tõstis jões veetaset silmnähtava kiirusega, üritasid kõik, kes said, öösel läbi jõe sõita.

Kui meie hommikul koolmekohale sõitsime, oli juba pizdez.

Veetase oli laes ning pidime veetma poolteist päeva kohalike pättide ja koertega vennastudes.

Siinjuures läks käiku varemmainitud strateegia juua jõekaldal senikaua vodkat kuni veeseis piisavalt alaneb või forsseerimiseks piisavalt julgust
koguneb.

Muuhulgas magasime äraläbustatud treilerites (ehk Hukkunud Sadisti Hotellis), ohverdasime kaakidele ühe mütsi, koertele vorstirõnga ning jõejumalale
stakani vodkat (viimases oli küll süü Kirjanikul, kes suutis stakani ümber ajada).

Jälgisime Uralite üle jõe lohistamist jossi abil - kuni hetkeni, mil joss üles ütles. Seejärel oli kõigil ootajatel pizdez - mõnda aega ei sõitnud
isegi Uralid üle.

Meie moto oli: "Veel üks viin ja tõmbame ise selle jossi läbi jõe!".

Seda siiski tegema ei pidanud - pärast seda kui olime ära põletanud pooled sillapalgid ning veel ühe öö treileripargis veetnud, veeti me masinad
Uralite kastides üle jõe.

Eemalt tundusid kastis kõikuvad autod üsna hirmuäratava vaatepildina - ent pärast tunniajast ponnistust seisid masinad vastaskaldal.

Kõik tundus taas laabuvat...kuni LC 80 pidurid üles ütlesid.
Muhomari kommentaar seepeale: "Sõitke nüüd ees, siis mul on mida filmida..."
Mnjah...

Oleme ka mitu päeva levist väljas olnud - Urmas Paet arvatavasti juba organiseerib seitset rattapöialpoissi meid otsima ja päästma või kannab üle 7
milli abiraha kohalikele.

Väike-Heiki kommenteeris seepeale: "Kandke mulle 7 milli üle ja ma leian end ise üles".

Hmm... Kas Paet üldse on enam minister? Kas Eesti riik veel eksisteerib? Mis Kreekast on saanud? Kui aus olla, siis uudistest ja maailmas toimuvast
pole meil aimugi, ainus side on koduste ja lähedastega - ning sedagi suht põgusalt.

Keset medveshopat nägime tee ääres üht mõrtsukapilguga tölli seljakoti peal istumas ning meenus Siberi kogemustega eesti jahimeeste soovitus: "Kui
Siberis mõnd inimest üksinda karupees liikumas näed, siis suhtu temasse kui vaenlasesse.".

____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

20. juuli 2012

36. päev

Saime siis raudteelaste külakesest liikuma ning valituks osutus kolme silla variant.
Ehk siis esimesest enda üle rääkimine (meil oli ka teatav toetus kohalikult natshalnikult selle protsessi läbi viimiseks), teise silla alt läbi jõe
sõitmine ning kolmandast üle hiilimine.

Nagu ikka, ei läinud asjad nii nagu plaanitud.

Esimese silla juures pidime hirmsa aja ootama, et rongide vahele meie ülesõiduks piisav aeg jääks.

See oli ka vist vaimseks murdepunktiks me reisil, sest kuidas sa ikka põhjendad olukorda, kus kamp täiskasvanud mehi kükitab ümber sipelgapesa,
toidavad sipelgaid parmudega ning arutlevad sipelgate pesasiseste protsesside üle...

Silla ületamine võttis ca 5 minutit. Teadmiseks neile, kes autoga raudteel sõitnud ei ole, et problemaatilised on nii rööbastele peale- kui mahasõit,
liipreid mööda liikumine kui relsside kõrgus, mis ka kõrgemate autode põhjasid kraapida võib.
Igal juhul saime üle ning abiks oli ka silla kõrval peatatud teetööliste rong, mis tagas, et ükski teine rong meist üle ei sõida.

Teisel pool silda ootasid spetsmaasturiga Irkutski Volk-i sõbrad, kellega paar sõna juttu ajasime. Nende kommentaarid eesootavate teeolude kohta polnud
just julgustavad, nagu ka vaatepilt nende purukssõidetud masinale.

Teine sild muutis paljugi.
Käredavoolulise jõe forsseerimiseks planeerisime kinnitada LC 80 sappa nii LC 100 kui Hiluxi.
Mõningaste raskustega saigi LC 100 üle veetud, tagasiteel teisele kaldale murdus aga LC 80 tagumine kardaanirist pooleks.
Ehk siis - LC 80 oli keset jõge saarekesel liikumisvõimetu, LC 100 ühel pool kaldal, Hilux teisel pool kaldal.
Ja vahepeal jõgi, millest köit üle vedada üritades lõid Kirjanikul lained üle pea ning Muhomar seisis tugeva voolu tõttu mitu minutit liikumatuna
kaelani vees. Õigemini küll ta üritas liikuda, aga "sussid käisid all ringi" ja voolu tõttu polnud eriti võimalik mingis suunas minna.

Siinjuures tuleb aga eraldi ära märkida Lilleke, kes igas ületamist vajavas jões esimesena sees on ning kõige paremat läbisõiduteed otsima asub. Sellal
kui mehed kaldal käsklusi jagavad ning varvastki vette ei pista.

Kuidagimoodi sai LC 80 kardaanirist alt kruvitud ning teekod jätkus üle silla teise auto slepis.
Vahepeal suisa lootusetuna tundunud olukorrast kirjutan kunagi pikemalt.

Ööpimeduse varjus ületasime salaja raudteesilla.

Kolmas sild pidi olema see, mis autodega ületatav.
Kohapeal aga selgus, et nii lihtne ei pruugi see protsess olla - liiprite vahelised augud võinuks vabalt autod kinni jätta, teravad poldid rehvid
lõhkuda jne. Raudteesillal suure kaubarongiga kohtumine lõppenuks aga ilmselgelt meie poolt teiseks jäämisega ehk siis kaotusega.

Alternatiiviks on sillaaluse jõe forsseerimine, mis on aga veelgi sügavam ja kiirem, lisaks liigub LC 80 vaid esisillaga ning LC 100 vints ei tööta.

Hetkel seisavad autod jõe keskel saarel, Kirjanik vastaskaldal ning peagi peaks mingid otsused edasiliikumise võimaluste kohta tulema.
Nii pikalt pole veel kuskil plaani peetud...

...

Otsus tehtud - pöördusime ümber ning suundume tagasi raudteelaste küla poole, lootuses saada või tellida seal uus kardaanirist ning võib-olla üritada
teekonda jätkata, mitte tagasi Ulan-Ude peale pöörduda.

...

Ning mis edasi sai...
Esimese raudteesilla (Olekma jõgi) juures sõitis meile vastu KAMAZ, mille juht oli lahkelt (arve tuleb hiljem tõenäoliselt) valmis meid Tsharani
eskortima.

Esimesest jõest tulid maasturid KAMAZi sabas nagu pardipojad pardiema sabas trossiga üle.

Ja teisestki, esialgu ületamatuks osutunud jõest, vedas KAMAZ meid nagu ema süles üle.

Show oli vinge, autod ujusid voolus vabalt, salongidesse valgus vesi, adrenaliinilaks oli ülal, passe ja rahakotte hoiti ihu lähedal, LC 100
põhjakaitse on nagu kokkukägardatud paber - aga üle saime!


____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

19. juuli 2012

34. päev

BAM-i järgmise lõigu algus meenutas Kambodzha mägidzhunglit.
Kõikemattev rohelus, niiskus, udu, pilved, kitsad mägiteed. Mõnel mäeharjal peatudes avanes sarnane vaatepilt nii kaugele kui silm ulatus - vaid niiske
rohelusega mäed silmapiirini ja edasi.

Teed olid nii kitsad, et kui mõni suurem masin vastu tulnuks, siis möödasõiduvõimalust poleks olnud.

Mingi hetk tuli vastu kamp tsikliste, kel kavas reis London-Magadan.
Neilt kuulsime, et jõed edasi on läbitavad.
Mõni tund hiljem ilmnes, et see info siiski täielikult paika ei pea...

Ühe laia jõe kaldal, koolmekohal, nägime seismas ZIL-i ja kaht õnnetu olemisega selli.
Vahepealne paduvihm tõstis jõe veetaseme sedavõrd üles, et nad ei julgenud veoautoga vette minna.

Peagi seisime sama õnnetute nägudega ZIL-i kõrval.
Kuidas me ka veesügavust ei mõõtnud ja erinevaid trajektoore ei kaalunud - selge oli, et omal jõul me autod sellest jõest läbi ei sõida.

Otsekui päästeingel saabus mõni aeg hiljem jõekaldale KAMAZ liinitöölistega.
Samad vennad olid varasemalt meilt vodkat nurunud, nüüd sõitsid nad ise lähimasse külla tulivett hankima.

Veidi veenmist ning KAMAZist visati tross ja kõik kaldalseisvad masinad veeti läbi mäslevate voogude.
50 euro eest lubati ka järgmisest jõest meid läbi lohistada.
Selle käigus purunes lootusetult LC 100 vints.

Ning olimegi omadega ühes raudteekülas. Ning omadega vihma käest räästa alla saabunud.
Sest järgmistest jõgedest poleks me kuidagi üle saanud, Olegmast mitte mingi trikiga, ülejäänutest aga suurvee tõttu mitte.

Et sama päev oli ka Magadani-Raidi sünnipäev, siis lõime laagri üles raudteejaama kõrval prügimäel ja valmistusime tähistama hakkamiseks.
Seal ei lastud meil pikalt olla - üks kohalik kutsus enda juurde suvilasse ööbima.

Seal möödus poolteist päeva erinevaid lahendusi oodates ja kaaludes.
Variant on autod rongile laadida ja üle jäegmise kolme jõe end transportida lasta - et siis neljanda kaldal ootamist jätkata.
Või siis julmalt üle raudteesilla sõita ning loota, et ka järgmistest üle saame.
Või jätkata ootamist samas kohas.
Tagasiminekut pole veel eriti kaalutud.

Paari tunni jooksul peaks mingi selgus saabuma - kui aga edasi liigume, siis oleme arvatavasti päevi levist väljas.
Eks näis, mis saab...

____________________________________
Marko "KIRJANIK" Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

18. juuli 2012

33. päev

Pikk mõttepaus.
Oleme jõgede vahel lõksus, ühest saaks raudteesilda mööda üle, aga tagasiteed enam ei oleks ning ees ootaks nädalatepikkune ootamine sääskedest
kubiseval jõekaldal.
Ja üle kallaste jõgesid, millest Uralid ka läbi ei tule praegu, on veel palju me teel.
Seega momendil istume ja mõtleme, mida teha - tagasiliikumine on viimane variant ja jõgede tõttu pole seegi võimalik.

Sellest, kuidas KAMAZ meid läbi jõe lohistas ning mismoodi Magadani-Raidi sünnipäev möödus, kirjutan järgmisel korral.

____________________________________
Marko "KIRJANIK" Kaldur
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

17. juuli 2012

32. päev

Ja jõudsimegi lõpuks Tõndasse.
Terve päev kulus mööda linna remonditöökodasid ja rehviparandusi tiirutamiseks.
Lõpptulemusena sai Hilux alla uued vedrud ja korras amordid. LC 80 omakorda sai uue kardaaniristi. Ja nagu ikka nokiti muudegi juppide kallal.

Tõndas kohtasime ka tsikliga matkavat Tiit Rand'a, kes oli just läbinud sama BAM-i lõigu, kuhu me just suundume.
Tiidu kommentaar meid eesootava kohta oli napp: tema seda teekonda enam kunagi üksi ette ei võtaks.
Tsikkel oli korduvalt uppunud ja ülepea käinud, mees päeval ja öösel läbi ligunenud, hirm karude pärast igaöine, vihmasadu iga kolme tunni tagant.
Meid ootab see teekond veel ees...

Täiendasme ka toidu- ja joogivarusid - ees ootab paljuski poodideta maastik ning Magadani-Raidi sünnipäeva tähistamine.

Ära paluti mainida ka metsapõlengud, mille vine saatis meid maailma lõpust kuni Jakutskini. Kohati läks olukord nii hulluks, et nähtavus kadus ning
ving pani silmad vett jooksma ja pea valutama.

Suitsuvines veetsime öö Shamaanide maal, kus Muhomar nägemusi näha lootis. Et sel aastal varustuses shamaanipulbrit pole, tuli leppida nägemuste asemel
viimase Vana Tallinna ühislahendamisega.

Ja nüüd täiskäigul BAM-i poole, kus lagunenud sillad, üle kallaste jõed, näljased karud, mudased ja ärauhutud metsateed, metsik loodus....

____________________________________
Marko "KIRJANIK" Kaldur
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid

15. juuli 2012

30. päev

Niisiis oleme jõudnud faasi, kus liigume keskmise kiirusega 20-30 km/h Jakutskist Tõndasse.
Läbida tuleb sedasi ca 950 km maailma halvimat teed.

Et kõik algusest saati ära rääkida, siis mingi aeg pärast Aldani jõe taasületust kostis sõitva Hiluxi alt hirmus pauk.
Kui auto tee ääres peatus, oli parempoolne esiratas kenasti koopasse kiilunud.
Hiluxi algosadeks lahutamise järel ilmnes, et amort oli kõver.

Kuna sellist spetsamorti Jakuutia külavahel naljalt ei leia (kui kohalikud seda just mõne läbisõitva turisti auto alt salaja maha kruvinud pole), siis
lasime kohalikul külasepal amort hädapäraselt kinni keevitada. Lootuses, et masin kuidagimoodi Jakutskini ning seejärel Tõndani välja veab.
Kiired järelepäringud näitasid, et taolist amorti ja vedru lähi-Venemaalt ei leia, Eestist tellides saabuks see teadmata aja pärast.
Seega tuli loota heale õnnele ja kuidagi Tõndasse jõuda.

Liikumahakkamisele eelnesid veel tunnid põrgupalavuses (+38 C) liivase ja tolmava tee ääres.
Aeg möödus kohalikke koeranägusid (kirjandusklassikas ka peninukid või koerakoonlased) kirudes, kelle olematu ajumaht ei lubanud möödasõidul pidurit
vajutama, küll aga tervituseks signaalitama sundis.
Siin ilmnes ka järjekordne kinnitus ekstreemsematele rassiteooriatele - kui europiidsete näojoontega juhid võtsid tolmuse tee ääres seisjaid nähes
kiiruse maha, siis aasiapärased tallasid hoopis gaasipedaali, süüdimatu irve koeranäol.
Lõpuks ehitasime taoliste tõrjeks ratastest barrikaadi keset teed.

Jakutskis rehvide remontimisele järgnes kurnav läbi öö sõit, mille jooksul nt Hiluxi kõrvalistmel istuv Muhomar ühel hetkel ehmunult rooli kiskuma
hakkas; LC 80s Kirjanik aga kõva "ouhhhh"-i saatel ärkvele ehmatas kui eessõitva auto tagumikku vaevalt paari meetri kaugusel nägi.

Jõekese ääres enda värskendamiseks peatust tehes kostus rahulikult seisva Hiluxi poolt järsku "plõnnnnn".
Lisaks amordile murdus ka vedru...
Öösel tabas meid ka korralik äikesetorm, mis õnneks tolmu veidi summutas - seda nätskeks mudaks muundades.

Ja nii me nüüd kulgemegi tasapisi ning plaanime Hiluxis loksujatele Kangelas-Potsataja Ordenite väljastamist.

Muud märkimisväärset vahepeal aset leidnud ei olegi ja loodetavasti lähiajal ka ei juhtu.

Nagu Magadani-Rait ütlen, siis "tasa sõuad, Jakutskisse jõuad - aga tuleb nii kiiresti sõuda, et amort läbi ei roostetaks".


P.S. Märkimisväärseks kaotuseks me ridades osutus siiski ka kaks kotti tatart, mis LC 100 uputamise järel hallitama hakkas. Südametut Kirjanikku see
uudis väga ei kurvastanud...


____________________________________
Marko "KIRJANIK" Kaldur
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid