BAM-i esimene etapp alates Taishetist kuni Baikalini on nüüd läbitud.
Lühikokkuvõte toimunust (kuna emotsioone ja juhtunut oli rohkem kui
kiiresti kirjutada jõuaks) alljärgnevalt.
Pärast korduvaid mööda- ja tagasisõitmisi tänu kohalikele, kes oma
kodukantigi ei tunne, jõudsime lõpuks BAM-i otsale.
Selgituseks siis BAM-i kohta niipalju, et see on Baikal-Amur raudteeliin,
mis kulgeb 3220 km ulatuses läbi Siberi.
Meie eesmärk on läbida Tõnda ja Taisheti vaheline lõik, mille pikkuseks on
umbes 900 km, samuti erinevaid muid lõike BAM-il.
Seda aga mitte rongiga, vaid mööda raudteeäärseid hooldusteid - või nende
puudumisel lihtsalt sealt, kust läbi saab.
Olles õige otsa peale saanud, kulgesime tükk aega mööda üsna korralikke
metsateid. Umbes nagu need, mida Eestiski kohtab.
Siis aga hakkasid rajad otsa saama.
Mõnes kohas nii lootusetult, et pidimegi otsa tagasi pöörama ja kümneid
kilomeetreid tagasi sõitma, et uus teeots leida.
Siis aga otsustasime, et kuigi eesminevad jäljed olid aastakümneid vanad,
siis proovime neid mööda ikkagi läbi saada.
Ja saimegi. Kohe tükk aega.
Ukerdamist laugastes ja mülgastes ja nõlvadel ja võsa vahel oli kõvasti.
Vahepeal kadus rada sootuks, siis improviseerisime edasi minekul.
Meie teele jäi hüljatud külasid - BAM-i rajades ehitati lööktöölistele
keset taigat üha uusi eluasemeid, mis raudteeehituse edenedes aga maha
jäeti; nägime surnuaedasid keset eimiskit (küllap raudteeehitusel
hukkunutele); sattusime tehnikaromulate otsa jne.
Ühel hetkel kostus aga LC 80 salongi kõva sisin.
Kiire kontroll - üks rehvidest oli ribadeks.
Sabas järgneva Hiluxi poolt kostis kah kummalist suminat - ka sellel oli
rehv puru.
Ning hetk hiljem hakkas sisisema ka LC 80 teine rehv.
Ehk siis - korraga purunes kolm rehvi kahel erineval autol.
Veidi hiljem selgus, et olime sõitnud läbi terava rauakola, mis rebestas
kahel eessõitval masinal rehvid.
Kolmas auto - LC 100 - pääses, kuna peatuti napilt enne rehvesurmavat kohta.
Rehvide vahetamise käigus selgus, et meie masinate rehvidesse Eestis
pumbatud Air-Seal (www.air-seal.eu) löga ei toiminud. See olevat siis
taoline kraam, mis peaks hoidma rehvid torgete ja purunemise korral
tervena ning võimaldama probleemideta edasi sõita.
"Matt"-e lendas Air-Seal'i aadressil kõvasti - ning veelgi rohkem päev
hiljem, kui selgus, et see löga ei aidanud isegi väikese kruvitorke
korral.
Mõni pakkus isegi välja, et eemaldada autode küljelt vastavad
reklaamplakatid.
Igal juhul paaritunnise pusimise järel olime taas valmis edasi liikuma.
Seejuures läks LC 80-le alla kogu tagavararehvide varu - kui veel üks nael
oleks teele jäänud, seisnuks masin liikumisvõimetuna keset Siberi
pärapõrgut, sadade kilomeetrite kaugusel lähimast abistavast paigast.
See meid aga ei heidutanud ning jätkasime oma teekonda piki BAM-i.
Ühel hetkel asendus tavaline pinnas punase saviga, mis kleepus nii rehvide
vahele kui autode peale.
Varsti olid masinad roosakaspunased ning liikusid vaevaliselt edasi läbi
punase pinnase.
Külaelanikelt ja metsatöölistelt suunda küsides ütlesid kõik, et sellist
teed, nagu mei sõita soovisime, ei eksisteeri.
Nojah - siinkandis enamasti kohalike abile loota ei maksa, kuna nood ei
tea üldjuhul sedagi, mis nende oma koduõues toimub.
Ometigi oli tee BAM-ile olemas.
Ja meie liikusime aina edasi, vahepeal vintsides, vahepeal mülgastes
ukerdades, vahepeal libisedes, vahepeal vaevaliselt nõlvadele tõustes.
Kuni ette jäi jõgi.
Ahjaa - otsekui tervitusena BAM-i poolt pidime suht etapi alguses juba ühe
käredavoolulise jõe forsseerima.
See läks suuremate probleemideta - üks masin sumas omal jõul läbi, teine
vintsiti läbi, kolmas lasi end lainetel kanda.
Teine jõgi tundus kergemgi takistus olevat, ent kuna oli juba öö maale
langenud, jäime seal läheduses mahajäetud küla vahel laagrisse.
Vaevalt väsinult telkidesse jõudnud, kuulsime üha tihenevat vihmarabinat
telgikatusel.
Hommikuks oli sadu korralikult pladistada jõudnud ning pärast lühikest
nõupidamist otsustasime teha väikese tagasipöörde.
Seda mitmel põhjusel: esiteks polnud ühel masinal enam varurehve; teiseks
muutus punane savi põrgulikult libedaks (kohalikud soovitavad sellise ilma
korral 20 minutiga mägedest kaduda, kuna vastasel korral ähvardab oht
jääda paigale nädalateks); kolmandaks olime ajagraafikust kõvasti maas.
Kuidagimoodi ukerdasime uuesti mööda ligedaid teid tagasi lähima asulani
ning võtsime sihiks veidi suurema trassi.
Siinjuures tuleb aga tõdeda, et Venemaal on teedeehitus veel müstilisem
kui varasemalt kirjutatud sai.
Nimelt kannab läbi metsa tõmmatud siht nimetust "federalka" ehk föderaalne
maantee.
Eestis on metsa väljaveorajad samasugused nagu Vene federalka - vööni
mülkad, sügavad rööpad, rajad kus jalgsigi keeruline kõndida...
Meie aga ukerdasime sealt kuidagimoodi oma maasturitega läbi, imestades
seejuures, kuidas küll kohalikud oma Ladadega samu radu läbida suudavad...
Nii me siis kulgesime, arvestades 700 km-se trassi läbimiseks umbes päeva.
Tegelikkuses kujunes see aga kahepäevaseks offroadseikluseks, mis ei
jäänud karvavõrdki alla Eestis korraldatavatele kestvussõitudele.
Erinevuseks vaid see, et Siberis ei ole võimalik sõitu katkestada,
puuduvad toetusmeeskonnad ning auhinnaks on ellujäämine.
Mida edasi liikusime, seda rohkem nägime ka silte mägiteedel - "suletud
läbipääsmatute teeolude tõttu". Meie kulgesime aga endiselt piki Baikali
läänekallast allapoole.
Lõpuks jõudsime Irkutskisse. Selle aja peale juksisid kõigi autode
roolisüsteemid, mis tänu kohapealsele offroad-eksperdile Volk-ile
kiirkorras remonditud said. Samuti läksid rehvid taastamisele.
Kuniks remonttööd toimusid, käisime linnaga tutvumas ning pesime puhtaks
suurema osa vahepeal räpaseks saanud riietest.
Ning nüüd liigume edasi Baikali kallastele ja järgmine suurem punkt peaks
olema Ulan-Ude.
29. juuni 2012
28. juuni 2012
26. juuni 2012
Palju purusid rehve
Täpsustus.
LC80-l on KAKS rehvi ribadeks. Lootusetult.
Rohkem varurehve ei ole.
Hiluxil üks rehv puru.
BAM armu ei anna...
LC80-l on KAKS rehvi ribadeks. Lootusetult.
Rohkem varurehve ei ole.
Hiluxil üks rehv puru.
BAM armu ei anna...
Rehvid ribadeks
LC80 ja Hiluxi rehvid purud, LC80 oma ribadeks. Lähima asustatud punktini 70 km teed, mida ei eksisteeri. Tagasi mitukümmend km segipaisatud
maastikku...
Hea algus BAM-ile, ainult tige karu on veel puudu.
maastikku...
Hea algus BAM-ile, ainult tige karu on veel puudu.
25. juuni 2012
BAM
Jõudsime BAM-ile, otsime sobivaid radasid edasi pääsemiseks. Järgnevad reportaazhid esimeste sadade km-te läbimise järgselt.
24. juuni 2012
Üheksas päev
Üheksanda päeva hommik.
Alustagem sellest, et Tiidu sünnipäeva järgselt olime ise sitemas seisus
kui tehnika...
Sellele järgnes tavapärane maanteenühkimine, mis vaheldus (vist?)
mudasemate lõikudega.
Igal juhul oli ühel hetkel maanteel silt "Estonka" ning pöörasime suurelt
teelt maha.
Estonka küla pidavat olema varasemate andmete põhjal eelmisel aastal maha
põlenud, aga kohale jõudes polnud igal juhul jälgegi tulekahjust. Nagu
polnud märkigi eestlastest.
Kohaliku mahlaka suupruugiga ja ilmselgelt ebakaine taadi sõnul elavat
seal vaid "jobbanõi nemets".
Ent maanteesildist eksitatud eestlasi pidavat külasse üsna tihti eksima.
Seejärel testisime parmude lennukiirust. Kuni 35 km/h püsisid nad veel
kenasti sabas, pidurdades maandusid plirts-plärts vastu peegleid.
Seejärel on miskipärast üks suur ja pime auk mälestustes, mille täidan
nüüd vahepealsete tähelepanekutega.
Esmalt Aasia teed.
Võrreldes Uuralitest Euroopa poole jäävate maanteedega, on siinsed teeolud
igati head. Umbes nagu Eestis (ma ei mõtle siinjuures Jõhvit).
Igal juhul suisa igavalt lustlik on veereda.
Automargid on aga kummalised. Tuttava välimusega masinad kannavad imelikke
nimesid (stiilis Nissangjonghuijobina jms), rääkimata üha valdavamaks
muutuvatest parempoolsetest roolidest.
Nende parempoolsete roolidega on üldse selline lugu, et möödasõitu
üritavad juhid peavad end esmalt manööverdama poolde vastassuunaritta, et
eessõitvast autost mööduda. Pole ka ime, et siinkandis nii palju
plekimõlkimisi aset leiab siis, kui taolised hullud järsku vastassuunda
lendavad...
Teekonna pikkust on üsna raske hinnata kui esmalt näitab silt, et
Irkutskini on 1000 kilomeetrit, mõned kilomeetrid edasi 1700 ning ca 60 km
kaugemal 1730.
Ja jõudsime lõpuks Tomskisse.
Ööbisime Ob-i jõe kallastel, kus sai viimaks normaalselt ujumas käia (vaid
vool kippus ära viima) ning kohalikku kotkast toidetud.
Mingil varasemal päeval üritasime end ka ujudes puhtaks pesta.
Igaühe ümber tekkis kerge õline laik, raskemate seedimisprobleemide käes
vaevlejad ujusid järvekese kaugemasse nurka.
Tomskis võtsime peale Pika (Veiko), kes sinna lennukiga saabus.
Ning pärast autode pesemist sai suund võetud Kasekülale, meie esimese
vahepunkti peale.
Siberi eestlastest ja nende küladest kirjutan pikemalt oma Siberi sõidust
valmivas raamatus.
Lühikokkuvõte on aga selline, et olime seal tõelised staarid.
Mis parata - kui Eesti riik ei suuda meeles pidada väljaspool Eestit
elavate rahvuskaaslaste tähtsaid daatumeid (Kaseküla sai 110. aastaseks),
siis keegi peab ju riiki esindama minema.
Siinjuures sobib väga hästi tsitaadiks ühe kohaliku eestlase ütlus: "Olgu
see rahvus milline tahes, oma keelt ei tohi unustada!". Rahvuse kohta käiv
oli seejuures öeldud väga terava irooniaga.
Eesti keelt aga räägitakse Kasekülas ja selle naabruskonna eesti külades
vägagi hästi.
Tõeliselt südantsoojendav oli kuulda eestikeelset juttu tänavatel, külla
minnes, poes, klubis jne.
Mäletati ka möödunud aastal seal käinud rännuselle, keda ootas väga soe
vastuvõtt igas kohas, kuhu sisse astusime.
Nägime ka haruldast GAZ 67, mis sõjaajast pärinevat. See seisis lihtsalt
ühe kohaliku eestlase aida all, traktorite ja kombainidega koos.
Ning loomulikult pakuti külakostiks samakat.
Et tegu oli kvaliteetse kraamiga, siis sai seda kraami ohtralt manustatud.
Pealegi - ebaviisakas oleks ju "ei" öelda.
Nii me siis sumisesime külade vahet kuni saabus aeg Kaseküla jaanitulele
minna.
Piduliku ürituse käigus andsime üle hulga Eestist kaasa toodud raamatuid,
kohalikule koolile ja raamatukogule.
Siinjuures suured tänud Siberi eestlasi toetanud kirjastusele Valgus ning
AS-le ABT.
Kohalik televisioon võttis meid ka eetrisse ning intervjuusid jagati suht
ohtralt.
Olles ainsad Eestist tulnud külalised (lisaks oli nn välismaalastest veel
seal Saksamaalt saabunud endine Kaseküla elanik), anti meile austav
võimalus süüdata küla jaanituli. Selle protseduuri viis läbi Lilleke,
sellal kui ülejäänud rändurid ümber lõkke kõikusid.
Rahvast oli kohapeal kõvasti, külaelanike arvestuste järgi vähemalt 300.
Söödi, joodi, tuiati niisama ringi ning aeti kohalikega juttu.
Viimaks saabus hommik, mis ei olnudki nii hull ja valus kui esialgu karta
võis.
Et see tekstki saab kirjutatud üsna varahommikul, siis oli tegu kas väga
kvaliteetse samakaga või pole kõik tarbitu veel organismist hajunud.
Kahtlustan mõlemat.
Igal juhul liigume nüüd edasi Baikali ja BAM-i suunas ning üritame leida
mõne koha, kus end vette kasta saaks.
Tehnikast rääkides, siis lõi Raidi autol välja mingi kolks, mida
tavotipritsiga Kasekülas leevendati.
Samuti üritasime Pikale enne lennukile istumist pähe määrida mõned stabika
puksid, mis kahjuks aga kohale ei jõudnud.
Alustagem sellest, et Tiidu sünnipäeva järgselt olime ise sitemas seisus
kui tehnika...
Sellele järgnes tavapärane maanteenühkimine, mis vaheldus (vist?)
mudasemate lõikudega.
Igal juhul oli ühel hetkel maanteel silt "Estonka" ning pöörasime suurelt
teelt maha.
Estonka küla pidavat olema varasemate andmete põhjal eelmisel aastal maha
põlenud, aga kohale jõudes polnud igal juhul jälgegi tulekahjust. Nagu
polnud märkigi eestlastest.
Kohaliku mahlaka suupruugiga ja ilmselgelt ebakaine taadi sõnul elavat
seal vaid "jobbanõi nemets".
Ent maanteesildist eksitatud eestlasi pidavat külasse üsna tihti eksima.
Seejärel testisime parmude lennukiirust. Kuni 35 km/h püsisid nad veel
kenasti sabas, pidurdades maandusid plirts-plärts vastu peegleid.
Seejärel on miskipärast üks suur ja pime auk mälestustes, mille täidan
nüüd vahepealsete tähelepanekutega.
Esmalt Aasia teed.
Võrreldes Uuralitest Euroopa poole jäävate maanteedega, on siinsed teeolud
igati head. Umbes nagu Eestis (ma ei mõtle siinjuures Jõhvit).
Igal juhul suisa igavalt lustlik on veereda.
Automargid on aga kummalised. Tuttava välimusega masinad kannavad imelikke
nimesid (stiilis Nissangjonghuijobina jms), rääkimata üha valdavamaks
muutuvatest parempoolsetest roolidest.
Nende parempoolsete roolidega on üldse selline lugu, et möödasõitu
üritavad juhid peavad end esmalt manööverdama poolde vastassuunaritta, et
eessõitvast autost mööduda. Pole ka ime, et siinkandis nii palju
plekimõlkimisi aset leiab siis, kui taolised hullud järsku vastassuunda
lendavad...
Teekonna pikkust on üsna raske hinnata kui esmalt näitab silt, et
Irkutskini on 1000 kilomeetrit, mõned kilomeetrid edasi 1700 ning ca 60 km
kaugemal 1730.
Ja jõudsime lõpuks Tomskisse.
Ööbisime Ob-i jõe kallastel, kus sai viimaks normaalselt ujumas käia (vaid
vool kippus ära viima) ning kohalikku kotkast toidetud.
Mingil varasemal päeval üritasime end ka ujudes puhtaks pesta.
Igaühe ümber tekkis kerge õline laik, raskemate seedimisprobleemide käes
vaevlejad ujusid järvekese kaugemasse nurka.
Tomskis võtsime peale Pika (Veiko), kes sinna lennukiga saabus.
Ning pärast autode pesemist sai suund võetud Kasekülale, meie esimese
vahepunkti peale.
Siberi eestlastest ja nende küladest kirjutan pikemalt oma Siberi sõidust
valmivas raamatus.
Lühikokkuvõte on aga selline, et olime seal tõelised staarid.
Mis parata - kui Eesti riik ei suuda meeles pidada väljaspool Eestit
elavate rahvuskaaslaste tähtsaid daatumeid (Kaseküla sai 110. aastaseks),
siis keegi peab ju riiki esindama minema.
Siinjuures sobib väga hästi tsitaadiks ühe kohaliku eestlase ütlus: "Olgu
see rahvus milline tahes, oma keelt ei tohi unustada!". Rahvuse kohta käiv
oli seejuures öeldud väga terava irooniaga.
Eesti keelt aga räägitakse Kasekülas ja selle naabruskonna eesti külades
vägagi hästi.
Tõeliselt südantsoojendav oli kuulda eestikeelset juttu tänavatel, külla
minnes, poes, klubis jne.
Mäletati ka möödunud aastal seal käinud rännuselle, keda ootas väga soe
vastuvõtt igas kohas, kuhu sisse astusime.
Nägime ka haruldast GAZ 67, mis sõjaajast pärinevat. See seisis lihtsalt
ühe kohaliku eestlase aida all, traktorite ja kombainidega koos.
Ning loomulikult pakuti külakostiks samakat.
Et tegu oli kvaliteetse kraamiga, siis sai seda kraami ohtralt manustatud.
Pealegi - ebaviisakas oleks ju "ei" öelda.
Nii me siis sumisesime külade vahet kuni saabus aeg Kaseküla jaanitulele
minna.
Piduliku ürituse käigus andsime üle hulga Eestist kaasa toodud raamatuid,
kohalikule koolile ja raamatukogule.
Siinjuures suured tänud Siberi eestlasi toetanud kirjastusele Valgus ning
AS-le ABT.
Kohalik televisioon võttis meid ka eetrisse ning intervjuusid jagati suht
ohtralt.
Olles ainsad Eestist tulnud külalised (lisaks oli nn välismaalastest veel
seal Saksamaalt saabunud endine Kaseküla elanik), anti meile austav
võimalus süüdata küla jaanituli. Selle protseduuri viis läbi Lilleke,
sellal kui ülejäänud rändurid ümber lõkke kõikusid.
Rahvast oli kohapeal kõvasti, külaelanike arvestuste järgi vähemalt 300.
Söödi, joodi, tuiati niisama ringi ning aeti kohalikega juttu.
Viimaks saabus hommik, mis ei olnudki nii hull ja valus kui esialgu karta
võis.
Et see tekstki saab kirjutatud üsna varahommikul, siis oli tegu kas väga
kvaliteetse samakaga või pole kõik tarbitu veel organismist hajunud.
Kahtlustan mõlemat.
Igal juhul liigume nüüd edasi Baikali ja BAM-i suunas ning üritame leida
mõne koha, kus end vette kasta saaks.
Tehnikast rääkides, siis lõi Raidi autol välja mingi kolks, mida
tavotipritsiga Kasekülas leevendati.
Samuti üritasime Pikale enne lennukile istumist pähe määrida mõned stabika
puksid, mis kahjuks aga kohale ei jõudnud.
22. juuni 2012
Seitsmes öö
Neid ridu kirjutades istun Obi kaldal, loojangujärgses viimases valguses, linnud ja naaberlaagri venelased on oma laulmise lõpetanud, nende asemel
kostub kõrvaltelgist uinunud Sideministri valju sõnavõtt, veidi eemal vähkreb Tiit rahutult oma asemel seda meloodiat kuulates...istun siin ja mõtlen
Siberi mõõtmatutele avarustele, Obi majesteetlikule kulgemisele ning...sellele, kas minna telgitaguse põõsa alla sitale kohe või kannatada selle
toiminguga hommikuni...
Kuna õhtuks sai söödud kohalikult turult ostetud ploome, siis võib põhi alt lennata kiiremini kui magamiskotist ja telgist välja saan...
Aga muidu on kõik kontrolli all ning hommikul suundume Kasekülla jaanituld tegema.
MARKO KALDUR, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com
kostub kõrvaltelgist uinunud Sideministri valju sõnavõtt, veidi eemal vähkreb Tiit rahutult oma asemel seda meloodiat kuulates...istun siin ja mõtlen
Siberi mõõtmatutele avarustele, Obi majesteetlikule kulgemisele ning...sellele, kas minna telgitaguse põõsa alla sitale kohe või kannatada selle
toiminguga hommikuni...
Kuna õhtuks sai söödud kohalikult turult ostetud ploome, siis võib põhi alt lennata kiiremini kui magamiskotist ja telgist välja saan...
Aga muidu on kõik kontrolli all ning hommikul suundume Kasekülla jaanituld tegema.
MARKO KALDUR, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com
21. juuni 2012
Kuues päev
Kuues päev käib.
Kõik istuvad ja vahivad klaasistunud pilguga asfalti või möödatuhisevat
maastikku. Või unenägusid (Väints). Või atlast (Väints).
Oleme jõudnud juba kaugele Siberi sügavustesse.
Kuna teedeatlas on teises autos, siis ei oska isegi hetkel asukohta
nimetada. Kuskil Novosibirski kandis vist.
Meie autos olijad peavad leppima väikese ümmarguse gloobusega, kus isegi
Arktika ja Antarktika vaheline distants imelühike tundub. Juba tehaksegi
seda vaadates plaane, et järgmine sõit võiks kulgeda üle
Põhja-Jäämere...või siis karakatitsatega Venemaalt Alaskale.
Ent mis vahepeal veel aset leidnud.
Ületasime Uuralid.
Eelmäestik tervitas meid küll vinge äikesetormiga, tegelikud mäed aga jäid
üsna lahjaks. Tegu oli vist ühe madalaima punktiga Uuralites, mis taaskord
Võrumaa kuppelmaastikke meenutas. Kõrgused olid muidugi sadu kordi
suuremad.
Ajavööndid mööduvad linnulennul, hetkel vist on ajavaheks Eestiga juba 4
tundi.
Oli tõsine plaan teha pilti Euroopa ja Aasia piiri peal.
Plaaniks see jäigi, sest JUHUL KUI tee ääres vilksamisi nähtud monument
oli piiritähis, siis selleni tagasi jõudmiseks pidanuks hirmsa ringi
tegema.
Aga tagasiteel üritame tähelepanelikumad olla ja õigel hetkel kiirust maha
võtta...
Järgnevalt väike kivi eesti meedia kapsaaeda.
Peatusime ühes väikekülas söömiseks ning kuna meie maasturid äratasid
piisavalt tähelepanu, siis ilmus peagi välja ka kohaliku kobrulehe
ajakirjanik, kes meiega intervjuu tegi. Lubas selle ka internetti
postitada, kui lingi saame, jagame infot siingi.
Ahjaa. Väike üleskutse blogilugejatele kah.
Kuna kuuldavasti olnud meist päris mitmes kohas juttu (Delfi, Õhtuleht,
Järva Teataja jne), siis äkki viitsite postitada siia teema alla
kommentaaridesse artiklite lingid.
Siin kaugel oleks kõigil rändureil hea lugeda, et kuidas meid ära saadeti...
Ma ei tea, kas karuputkest juba pajatasin, aga Uuralitest Euroopa pool
vohab seda ikka tõesti massiliselt.
Ent kohalikke see ei häiri, lapsed-koerad-kassid jooksevad süüdimatult
karuputkede vahel ringi ning pole mingeid põletusi ega muud taolist.
Koertest rääkides aga, võib nende puhul täheldada tõelist Vene pohuismi -
paar krantsi peesitas suisa keset kiirteed (Vene mõistes selline tee, kus
saab liigelda kiiremini kui 50 km/h) ning neid ei peleta isegi
autosignaalide üürgamine.
Teedeehitus Venes on veel põnevam.
Näiteks on teede ääres perioodiliselt bussipeatused, kenasti üle värvitud
ja puha. Peatuste juures ülekäigurajad, samuti värske värvi saanud.
Läheduses aga ei ühtegi asulat ega tööstust ega muud.
Tont teab, kuhu neis peatustes mahaminejad lähevad.
Ning teede maha- ja pealesõidud, mis igati märkidega tähistatud, ent maha
pöörates oled paarikümne meetri järel sügaval metsas või võsas, kust ükski
rada edasi ei lähe.
Taaskord igavust peletades pöörasime isegi oma masinad mõne liini alla ja
soistele maastikele, et "lõigata". Tõsist ekstreemsust aga kogeda ei
õnnestunud, hoiame selle BAM-ile jõudmise ajaks.
Liikluskultuurist Venemaal olen varasemalt juba kirjutanud.
Paremaks ei ole see sugugi läinud ning meilegi igasugused möödasõiduvõtted
ja ummikutest möödahiilimised kenasti käppa saanud.
Näiteks ühes kohas, kus teederemondi tõttu kilomeetritepikkune ummik
seisis, lasime me palavuses passimisest tüdinenutena edasi üle põllu.
Mingi rada seal ees oli, seda mööda ummikust mööda tuhisedes võitsime vist
tunde, mis muidu seistes kulunuks.
Üks Zhigulivend üritas ka maasturitega põllu peal tempos püsida, aga
loobus oluliselt varem konkurentsist. Tõenäoliselt sundis teda loobuma
auto või selle küljest ära lennanud jupid.
Aga tegelikult mulle vene liikluskultuur(itus) täiesti meeldib. Siin loeb
suurema ja kiirema reegel, ainsaks probleemiks on, et rekkad on veel veidi
suuremad kui meie masinad.
Just äsja kõlas rekkakolonnist mööda tuhisedes lällarist lause "Ossaraks,
sealt tuleb üks Hondaga vastu, jõuame VIST...".
Venemaal on pidevjoone ületamine liikluses veelgi suurem kuritegu kui
kiiruseületamine või purjus peaga sõitmine.
Kui aga pidevjoon on pidevalt aukudest katkestatud, kas siis võib seda
lugeda katkendjooneks ja möödasõitu sooritada?
Kellelgi tuli idee (tõenäoliselt taaskord Tiidu masina ideedegenereerijate
seltskonnast), et Eesti riik saaks kõvasti raha kokku hoida, kui
Tallinn-Tartu maanteele kiirusekaamerate asemel iga paari kilomeetri
järele kraavid sisse kaevata. Kiirused muutuks kindlasti palju väiksemaks.
Ning maasturitemüüjad hõõruksid rõõmsalt käsi.
Just meenus veel, et ega võmmid (ehk kohapealset terminoloogiat kasutades
mendid) ka ise reegleid järgi - lasevad täie pasaga nii, et Ladadel mutrid
lendavad.
Äärepealt oleks vahepeal taaskord ka paari miilitsa pereeelarvet täitma
pidanud, aga tee kõrvale tõmmatud juht oma seadusetundmise ja bravuuriga
pani majori sedapuhku kahvatuma.
Muidu on neid tee ääres kiirust mõõtmas aga lahe jälgida - nagu keegi
kuskil ütles, siis "pisikesed mendid suurte mütsidega"...
Veidi nutikamad on teede ääres kiirusekaamerad maskeerimisvõrguga katnud,
palgalisa teenimiseks pannakse kogu fantaasia mängu.
Mentidest palju rõvedamad on aga debiilikutest mustlased kitsaste
maanteede ääres.
Käsi püsti, hääletavad nad peaaegu keset teed, teeseldes, et auto rikki
läinud.
Lollile aga, kes peatub, hakatakse kohe käekellasid ja mustlastüdrukuid ja
muud pahna pähe määrima, auto paak imetakse kütusest poolkuivaks jne.
Lisaks muule ei seisa nad hääletades mitte tee ääres, vaid ronivad suisa
poolde sõiduritta.
Nagu veendusime, siis parim viis taoliste värdjate õpetamiseks, on sõita
neist võimalikult lähedalt mööda, nii et vennikesed suurte konnahüpetega
teepeenrale kargavad.
Palavus on siin tappev, päeval ca 30 kraadi kandis, öösel vaid veidi vähem.
Autodes käivad konditsioneerid täisvõimsusel ning esimesed juba köhivad.
Ujumis- või pesemiskohtade otsimine on kah parajalt vaevanõudev
ettevõtmine, mistõttu lähtume pigem põhimõttest, et "laisk peseb, usin
kratsib".
Ühte taolist pesemiskohta otsides üritasime ka Hiluxi järve ära uputada,
et teada saada, kui mudane põhi on. Sellesse kohta ujuma me seejärel enam
ei tahtnud minna.
Erinevad ujumiskohad ning teeäärsed söögikohad tõid eelmisel aastal
Mongoolia reisil osalenutele ka palju nostalgiahetki.
Uuralitest juba mitmesaja kilomeetri kaugusele jõudes muutusid põllud
järjest avaramaks ja avaramaks.
Kuidas nad küll kogu selle tohutu maalahmaka ära harivad?
Paljudes kohtades paistis, et näiteks mais ja teisedki põlluviljad olid
juba teisel ringil sel aastal.
Viienda öö peatuspaika otsides üritasime esmalt ühe suure järve äärde end
sättida. Seal aga ootasid meid juba parmud (need lendavad versioonid
parmudest), kes nii tigedalt sumisesid, et kartsime kohe autode
plekikriginat kuulda parmude hammaste all.
Lahkusime sealt kiiruga, eelnevalt veel tunnistajaks olles, et venelased
sõidavad oma Volgade ja Ladadega hooga kohtadesse, kuhu
eriettevalmistusega maasturidki ettevaatlikult liginevad. Hämmastav,
milleks kõigeks on võimeline vene tehnika.
Tehnikast rääkides, siis maanteeigavuse peletamiseks jõuti autode vahel
ideid vahetades (lällarite kaudu peamiselt) suisa ulmeliste projektideni,
et kuidas veoautode (GAZ 66?) baasil endale matkaautosid ümber ehitada.
Ei imestaks, kui mõni taoline idee peagi ka reaalsuseks saab...
Kõikjal levinud sinise majavärvi kohta kõlas järgmine teooria: küllap
Venemaal on mingi pood, mis müüb sinist värvi 50% allahindlusega ning vaid
tonnistes vaatides. Muidu see värv nii levinud vast poleks.
Ja üha tihedamini vastusõitvate parempoolse rooliga autode kohta arvati,
et tõenäoliselt töötavad siin paljud postiljonidena...
Kuuendat ööbimiskohta otsisime samuti paikades, kus GPS-i järgi peaks
olema järv, tegelikkuses aga kergelt mudane järvepõhi.
Üsna lõbus oli seal kihutada, muda lendamas ja raisakotkad pea kohal
tiirutamas.
Ühtlasi kogunes autode ümber taaskord pöidlasuuruste parmude parv, kes
miljardiliste hordidena autode plekki kraapisid ja 4x4-konservidega kohale
veerenud toitu ihaldasid.
Täna õhtul kavatseb Tiit sünnipäeva tähistama hakata, seega homme
kindlasti blogisse ühtegi kannet juurde ei tule...
Ühtlasi on praegu vast õige aeg anda lühiülevaade reisiseltskonnast.
Nimeliselt on sedapuhku kaasas:
Rait (Metsik), Kai (Lilleke), Veiko (Pikk), Marko (Kirjanik), Tiit, Väino
(Väints), Elver (Sideminister), Heiki, Heiki, Vahur.
Kõigil on varasemalt kõvasti kogemusi Venemaaga - kes seal ringi rännanud,
kes äri teinud/tegemas, kes sõjaväes teeninud.
Ning kõiki ühendab soov panna end proovile ekstreemsestes tingimustes
Kaug-Siberi metsikutel maastikel, harrastada karmi offroadi ja muuhulgas
olla kultuurisaadikuteks Siberi eesti külades ja kohalike seas.
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
Kõik istuvad ja vahivad klaasistunud pilguga asfalti või möödatuhisevat
maastikku. Või unenägusid (Väints). Või atlast (Väints).
Oleme jõudnud juba kaugele Siberi sügavustesse.
Kuna teedeatlas on teises autos, siis ei oska isegi hetkel asukohta
nimetada. Kuskil Novosibirski kandis vist.
Meie autos olijad peavad leppima väikese ümmarguse gloobusega, kus isegi
Arktika ja Antarktika vaheline distants imelühike tundub. Juba tehaksegi
seda vaadates plaane, et järgmine sõit võiks kulgeda üle
Põhja-Jäämere...või siis karakatitsatega Venemaalt Alaskale.
Ent mis vahepeal veel aset leidnud.
Ületasime Uuralid.
Eelmäestik tervitas meid küll vinge äikesetormiga, tegelikud mäed aga jäid
üsna lahjaks. Tegu oli vist ühe madalaima punktiga Uuralites, mis taaskord
Võrumaa kuppelmaastikke meenutas. Kõrgused olid muidugi sadu kordi
suuremad.
Ajavööndid mööduvad linnulennul, hetkel vist on ajavaheks Eestiga juba 4
tundi.
Oli tõsine plaan teha pilti Euroopa ja Aasia piiri peal.
Plaaniks see jäigi, sest JUHUL KUI tee ääres vilksamisi nähtud monument
oli piiritähis, siis selleni tagasi jõudmiseks pidanuks hirmsa ringi
tegema.
Aga tagasiteel üritame tähelepanelikumad olla ja õigel hetkel kiirust maha
võtta...
Järgnevalt väike kivi eesti meedia kapsaaeda.
Peatusime ühes väikekülas söömiseks ning kuna meie maasturid äratasid
piisavalt tähelepanu, siis ilmus peagi välja ka kohaliku kobrulehe
ajakirjanik, kes meiega intervjuu tegi. Lubas selle ka internetti
postitada, kui lingi saame, jagame infot siingi.
Ahjaa. Väike üleskutse blogilugejatele kah.
Kuna kuuldavasti olnud meist päris mitmes kohas juttu (Delfi, Õhtuleht,
Järva Teataja jne), siis äkki viitsite postitada siia teema alla
kommentaaridesse artiklite lingid.
Siin kaugel oleks kõigil rändureil hea lugeda, et kuidas meid ära saadeti...
Ma ei tea, kas karuputkest juba pajatasin, aga Uuralitest Euroopa pool
vohab seda ikka tõesti massiliselt.
Ent kohalikke see ei häiri, lapsed-koerad-kassid jooksevad süüdimatult
karuputkede vahel ringi ning pole mingeid põletusi ega muud taolist.
Koertest rääkides aga, võib nende puhul täheldada tõelist Vene pohuismi -
paar krantsi peesitas suisa keset kiirteed (Vene mõistes selline tee, kus
saab liigelda kiiremini kui 50 km/h) ning neid ei peleta isegi
autosignaalide üürgamine.
Teedeehitus Venes on veel põnevam.
Näiteks on teede ääres perioodiliselt bussipeatused, kenasti üle värvitud
ja puha. Peatuste juures ülekäigurajad, samuti värske värvi saanud.
Läheduses aga ei ühtegi asulat ega tööstust ega muud.
Tont teab, kuhu neis peatustes mahaminejad lähevad.
Ning teede maha- ja pealesõidud, mis igati märkidega tähistatud, ent maha
pöörates oled paarikümne meetri järel sügaval metsas või võsas, kust ükski
rada edasi ei lähe.
Taaskord igavust peletades pöörasime isegi oma masinad mõne liini alla ja
soistele maastikele, et "lõigata". Tõsist ekstreemsust aga kogeda ei
õnnestunud, hoiame selle BAM-ile jõudmise ajaks.
Liikluskultuurist Venemaal olen varasemalt juba kirjutanud.
Paremaks ei ole see sugugi läinud ning meilegi igasugused möödasõiduvõtted
ja ummikutest möödahiilimised kenasti käppa saanud.
Näiteks ühes kohas, kus teederemondi tõttu kilomeetritepikkune ummik
seisis, lasime me palavuses passimisest tüdinenutena edasi üle põllu.
Mingi rada seal ees oli, seda mööda ummikust mööda tuhisedes võitsime vist
tunde, mis muidu seistes kulunuks.
Üks Zhigulivend üritas ka maasturitega põllu peal tempos püsida, aga
loobus oluliselt varem konkurentsist. Tõenäoliselt sundis teda loobuma
auto või selle küljest ära lennanud jupid.
Aga tegelikult mulle vene liikluskultuur(itus) täiesti meeldib. Siin loeb
suurema ja kiirema reegel, ainsaks probleemiks on, et rekkad on veel veidi
suuremad kui meie masinad.
Just äsja kõlas rekkakolonnist mööda tuhisedes lällarist lause "Ossaraks,
sealt tuleb üks Hondaga vastu, jõuame VIST...".
Venemaal on pidevjoone ületamine liikluses veelgi suurem kuritegu kui
kiiruseületamine või purjus peaga sõitmine.
Kui aga pidevjoon on pidevalt aukudest katkestatud, kas siis võib seda
lugeda katkendjooneks ja möödasõitu sooritada?
Kellelgi tuli idee (tõenäoliselt taaskord Tiidu masina ideedegenereerijate
seltskonnast), et Eesti riik saaks kõvasti raha kokku hoida, kui
Tallinn-Tartu maanteele kiirusekaamerate asemel iga paari kilomeetri
järele kraavid sisse kaevata. Kiirused muutuks kindlasti palju väiksemaks.
Ning maasturitemüüjad hõõruksid rõõmsalt käsi.
Just meenus veel, et ega võmmid (ehk kohapealset terminoloogiat kasutades
mendid) ka ise reegleid järgi - lasevad täie pasaga nii, et Ladadel mutrid
lendavad.
Äärepealt oleks vahepeal taaskord ka paari miilitsa pereeelarvet täitma
pidanud, aga tee kõrvale tõmmatud juht oma seadusetundmise ja bravuuriga
pani majori sedapuhku kahvatuma.
Muidu on neid tee ääres kiirust mõõtmas aga lahe jälgida - nagu keegi
kuskil ütles, siis "pisikesed mendid suurte mütsidega"...
Veidi nutikamad on teede ääres kiirusekaamerad maskeerimisvõrguga katnud,
palgalisa teenimiseks pannakse kogu fantaasia mängu.
Mentidest palju rõvedamad on aga debiilikutest mustlased kitsaste
maanteede ääres.
Käsi püsti, hääletavad nad peaaegu keset teed, teeseldes, et auto rikki
läinud.
Lollile aga, kes peatub, hakatakse kohe käekellasid ja mustlastüdrukuid ja
muud pahna pähe määrima, auto paak imetakse kütusest poolkuivaks jne.
Lisaks muule ei seisa nad hääletades mitte tee ääres, vaid ronivad suisa
poolde sõiduritta.
Nagu veendusime, siis parim viis taoliste värdjate õpetamiseks, on sõita
neist võimalikult lähedalt mööda, nii et vennikesed suurte konnahüpetega
teepeenrale kargavad.
Palavus on siin tappev, päeval ca 30 kraadi kandis, öösel vaid veidi vähem.
Autodes käivad konditsioneerid täisvõimsusel ning esimesed juba köhivad.
Ujumis- või pesemiskohtade otsimine on kah parajalt vaevanõudev
ettevõtmine, mistõttu lähtume pigem põhimõttest, et "laisk peseb, usin
kratsib".
Ühte taolist pesemiskohta otsides üritasime ka Hiluxi järve ära uputada,
et teada saada, kui mudane põhi on. Sellesse kohta ujuma me seejärel enam
ei tahtnud minna.
Erinevad ujumiskohad ning teeäärsed söögikohad tõid eelmisel aastal
Mongoolia reisil osalenutele ka palju nostalgiahetki.
Uuralitest juba mitmesaja kilomeetri kaugusele jõudes muutusid põllud
järjest avaramaks ja avaramaks.
Kuidas nad küll kogu selle tohutu maalahmaka ära harivad?
Paljudes kohtades paistis, et näiteks mais ja teisedki põlluviljad olid
juba teisel ringil sel aastal.
Viienda öö peatuspaika otsides üritasime esmalt ühe suure järve äärde end
sättida. Seal aga ootasid meid juba parmud (need lendavad versioonid
parmudest), kes nii tigedalt sumisesid, et kartsime kohe autode
plekikriginat kuulda parmude hammaste all.
Lahkusime sealt kiiruga, eelnevalt veel tunnistajaks olles, et venelased
sõidavad oma Volgade ja Ladadega hooga kohtadesse, kuhu
eriettevalmistusega maasturidki ettevaatlikult liginevad. Hämmastav,
milleks kõigeks on võimeline vene tehnika.
Tehnikast rääkides, siis maanteeigavuse peletamiseks jõuti autode vahel
ideid vahetades (lällarite kaudu peamiselt) suisa ulmeliste projektideni,
et kuidas veoautode (GAZ 66?) baasil endale matkaautosid ümber ehitada.
Ei imestaks, kui mõni taoline idee peagi ka reaalsuseks saab...
Kõikjal levinud sinise majavärvi kohta kõlas järgmine teooria: küllap
Venemaal on mingi pood, mis müüb sinist värvi 50% allahindlusega ning vaid
tonnistes vaatides. Muidu see värv nii levinud vast poleks.
Ja üha tihedamini vastusõitvate parempoolse rooliga autode kohta arvati,
et tõenäoliselt töötavad siin paljud postiljonidena...
Kuuendat ööbimiskohta otsisime samuti paikades, kus GPS-i järgi peaks
olema järv, tegelikkuses aga kergelt mudane järvepõhi.
Üsna lõbus oli seal kihutada, muda lendamas ja raisakotkad pea kohal
tiirutamas.
Ühtlasi kogunes autode ümber taaskord pöidlasuuruste parmude parv, kes
miljardiliste hordidena autode plekki kraapisid ja 4x4-konservidega kohale
veerenud toitu ihaldasid.
Täna õhtul kavatseb Tiit sünnipäeva tähistama hakata, seega homme
kindlasti blogisse ühtegi kannet juurde ei tule...
Ühtlasi on praegu vast õige aeg anda lühiülevaade reisiseltskonnast.
Nimeliselt on sedapuhku kaasas:
Rait (Metsik), Kai (Lilleke), Veiko (Pikk), Marko (Kirjanik), Tiit, Väino
(Väints), Elver (Sideminister), Heiki, Heiki, Vahur.
Kõigil on varasemalt kõvasti kogemusi Venemaaga - kes seal ringi rännanud,
kes äri teinud/tegemas, kes sõjaväes teeninud.
Ning kõiki ühendab soov panna end proovile ekstreemsestes tingimustes
Kaug-Siberi metsikutel maastikel, harrastada karmi offroadi ja muuhulgas
olla kultuurisaadikuteks Siberi eesti külades ja kohalike seas.
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
19. juuni 2012
Mõned pildid
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
04. päev
Teine ja kolmas päev möödusid suures jaos nürilt asfalti nühkides.
Kuigi jah - Venemaal on asfalt suhteline mõiste - mõnes karupees asuvas paigas võib metsade vahel tuhida kümneid kilomeetreid piki noolsirget ja
laudsiledat asfalti, mis aga kõige ootamatuma koha peal nagu lõigatult otsa lõppeb. Paar kilomeetrit on seejärel tee, mis hambad suust välja raputab -
ning siis taas ideaalne kiirtee. Otsekui oleks teedeehitajatel vahepeal asfalt otsa saanud või paar koormat brigadiri koduhoovi asfalteerimiseks
kulunud.
Rait mainis seepeale, et Kasahstanis olid nad kaugel, keset inimtühja kõrbeala, sattunud kahesajameetrise asfaldilõigu peale, mis oleks otsekui taevast
kukkunud.
Iga taolise takistusriba juurde kippusid rekkatest ja sõiduautodest ummikud tekkima. Me saime õnneks taolistest kohtadest möödumiseks kasutada
parempoolset sõidurada - mudast teepeenart. Enamasti oli seal ka oluliselt siledam pinnas, võrreldes maanteedega.
Et rutiini veidigi murda, tõmbasime vahepeal suuremate trasside pealt kõrvale ning valisime otseteeks tupikumärgiga porilõigu. Loogika oli lihtne - kui
tee otsa saab, siis edasi vintsime.
Vintsimist meil vaja küll ei läinud, aga teel nägime põhjalikult muttauppunud rekkat. See vaade pani Väintsi rõõmust rõkkama - taolist pilti oli ta
kannatamatult oodanud.
Mingil hetkel muutus sõitmine üsna keeruliseks, kuna miljonid liblikad olid valinud just meie marsruudi ringi lendamiseks.
Igal juhul oli klaas sedavõrd paksult liblikajääke täis, et seda paska pidanuks liivapaberiga maha nühkima. Neljandal päeval valisime parimaks
puhastusvahendiks zhileti.
Ent mitte vaid klaasid ei ummistunud liblikatest, aga ka radiaator ja õhufilter.
Rait kauples ühelt külamehelt radika ette peenema võrgu - mees tõi kodust udupeene sitsiriide. Kas see oli nüüd ta naise öösärk või köögikardin, selles
me selgust ei saanudki.
Samal ajal suutis ülejäänud seltskond külapoe peenrahast tühjaks osta - viimased meist enam saiakesi ei saanud, kuna müüjamammil polnud enam
vahetusraha.
Looduse osas aga pole senisest sõidust midagi erilist esile tuua - maastik nägi välja umbes sarnane nagu liikudes Jõhvist Tartusse, seejärel läbi
Võrumaa ning viimaks Tõrvast Pärnu poole. Kohati olid tormid suuri metsaalasid maha murdnud, teisal samasugust rüüstamistööd inimkäed korda saatnud.
Mingil hetkel muutus ümbrus sedavõrd metsikuks, et isegi GPS ei tahtnud enam suunda näidata. Õigemini küll ilmusid kaardile teed, mida tegelikkuses ei
eksisteerinud ning GPSi suunajuhatajal kiilus tekst kinni.
Ning siis, taaskord ei kusagil, keset mittemiskit, oli tee ääres vingelt ülesvuntsitud võmmiputka.
Õhtu poole muutus peamiseks eesmärgiks vihmapilve alt läbi sõita. Kui see tehtud, oli juba sedavõrd hiline aeg, et pärast edutut järve äärde pääsemise
üritamist lõime telgid karjamaal üles. Et see paik täiesti asustamata polnud, tõestas hommikul laagri poole tormanud lehmakari...see juhtus siis teisel
õhtul ja kolmandal hommikul.
Krt, ajaarvestus on juba praegu sassis...
Igal juhul õhtu hiljem, ehk siis kolmandal õhtul, sättisime end külavahele laagrisse. Ilus suur järv oli ning laagriplatsile jõudes rikkusime ära
kohalike noorte "romantika" järvekaldal.
See meid aga ei häirinud - tunnike hiljem vennastusime juba linnakese priitahtliku päästeametnikuga.
Ahjaa, tehnika osas veel nii palju, et ühel autol (LC 80) hakkas miski väga kummaliselt kolisema, heli allikat ei õnnestunudki kindlaks teha.
Ning õhtul muundurit testides oli põhiparooliks "Ära nussi, maha põleb"...
Neljandal hommikul laagriplatsilt minema sõites suutsime ühe autodest (LC 100) ka mudasel heinamaal kivi otsa parkida. Veidi nikerdamist ning mõtlemist
ja masin sai mudast välja.
Veidi hiljem hakkas Raidi masin (LC 80) armatuuril tulesid vilgutama. Pidi olema selle mudeli tüüpviga, siledama tee peale jõudes lõppes tuledemäng
ära.
Täna loodame otsaga Uuralitesse jõuda, siis hakkab lõpuks ka seikluseks kiskuma...
(NB! Ei soovita kellelgi osta endale Sony Ericssoni Xperia Active telefoni - isegi seal, kus on muidu levi, see telefon ei toimi. Matkatelefon my
ass...)
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
Kuigi jah - Venemaal on asfalt suhteline mõiste - mõnes karupees asuvas paigas võib metsade vahel tuhida kümneid kilomeetreid piki noolsirget ja
laudsiledat asfalti, mis aga kõige ootamatuma koha peal nagu lõigatult otsa lõppeb. Paar kilomeetrit on seejärel tee, mis hambad suust välja raputab -
ning siis taas ideaalne kiirtee. Otsekui oleks teedeehitajatel vahepeal asfalt otsa saanud või paar koormat brigadiri koduhoovi asfalteerimiseks
kulunud.
Rait mainis seepeale, et Kasahstanis olid nad kaugel, keset inimtühja kõrbeala, sattunud kahesajameetrise asfaldilõigu peale, mis oleks otsekui taevast
kukkunud.
Iga taolise takistusriba juurde kippusid rekkatest ja sõiduautodest ummikud tekkima. Me saime õnneks taolistest kohtadest möödumiseks kasutada
parempoolset sõidurada - mudast teepeenart. Enamasti oli seal ka oluliselt siledam pinnas, võrreldes maanteedega.
Et rutiini veidigi murda, tõmbasime vahepeal suuremate trasside pealt kõrvale ning valisime otseteeks tupikumärgiga porilõigu. Loogika oli lihtne - kui
tee otsa saab, siis edasi vintsime.
Vintsimist meil vaja küll ei läinud, aga teel nägime põhjalikult muttauppunud rekkat. See vaade pani Väintsi rõõmust rõkkama - taolist pilti oli ta
kannatamatult oodanud.
Mingil hetkel muutus sõitmine üsna keeruliseks, kuna miljonid liblikad olid valinud just meie marsruudi ringi lendamiseks.
Igal juhul oli klaas sedavõrd paksult liblikajääke täis, et seda paska pidanuks liivapaberiga maha nühkima. Neljandal päeval valisime parimaks
puhastusvahendiks zhileti.
Ent mitte vaid klaasid ei ummistunud liblikatest, aga ka radiaator ja õhufilter.
Rait kauples ühelt külamehelt radika ette peenema võrgu - mees tõi kodust udupeene sitsiriide. Kas see oli nüüd ta naise öösärk või köögikardin, selles
me selgust ei saanudki.
Samal ajal suutis ülejäänud seltskond külapoe peenrahast tühjaks osta - viimased meist enam saiakesi ei saanud, kuna müüjamammil polnud enam
vahetusraha.
Looduse osas aga pole senisest sõidust midagi erilist esile tuua - maastik nägi välja umbes sarnane nagu liikudes Jõhvist Tartusse, seejärel läbi
Võrumaa ning viimaks Tõrvast Pärnu poole. Kohati olid tormid suuri metsaalasid maha murdnud, teisal samasugust rüüstamistööd inimkäed korda saatnud.
Mingil hetkel muutus ümbrus sedavõrd metsikuks, et isegi GPS ei tahtnud enam suunda näidata. Õigemini küll ilmusid kaardile teed, mida tegelikkuses ei
eksisteerinud ning GPSi suunajuhatajal kiilus tekst kinni.
Ning siis, taaskord ei kusagil, keset mittemiskit, oli tee ääres vingelt ülesvuntsitud võmmiputka.
Õhtu poole muutus peamiseks eesmärgiks vihmapilve alt läbi sõita. Kui see tehtud, oli juba sedavõrd hiline aeg, et pärast edutut järve äärde pääsemise
üritamist lõime telgid karjamaal üles. Et see paik täiesti asustamata polnud, tõestas hommikul laagri poole tormanud lehmakari...see juhtus siis teisel
õhtul ja kolmandal hommikul.
Krt, ajaarvestus on juba praegu sassis...
Igal juhul õhtu hiljem, ehk siis kolmandal õhtul, sättisime end külavahele laagrisse. Ilus suur järv oli ning laagriplatsile jõudes rikkusime ära
kohalike noorte "romantika" järvekaldal.
See meid aga ei häirinud - tunnike hiljem vennastusime juba linnakese priitahtliku päästeametnikuga.
Ahjaa, tehnika osas veel nii palju, et ühel autol (LC 80) hakkas miski väga kummaliselt kolisema, heli allikat ei õnnestunudki kindlaks teha.
Ning õhtul muundurit testides oli põhiparooliks "Ära nussi, maha põleb"...
Neljandal hommikul laagriplatsilt minema sõites suutsime ühe autodest (LC 100) ka mudasel heinamaal kivi otsa parkida. Veidi nikerdamist ning mõtlemist
ja masin sai mudast välja.
Veidi hiljem hakkas Raidi masin (LC 80) armatuuril tulesid vilgutama. Pidi olema selle mudeli tüüpviga, siledama tee peale jõudes lõppes tuledemäng
ära.
Täna loodame otsaga Uuralitesse jõuda, siis hakkab lõpuks ka seikluseks kiskuma...
(NB! Ei soovita kellelgi osta endale Sony Ericssoni Xperia Active telefoni - isegi seal, kus on muidu levi, see telefon ei toimi. Matkatelefon my
ass...)
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
17. juuni 2012
Esimene päev Venemaal
Esimene päev teel Magadani möödus suhteliselt rahulikult.
Piiriületus Narva/Ivangorodi vahel toimus vist rekordkiirusega - kõik varasemad Venemaale minekud on võtnud oluliselt rohkem aega. Isegi hoolimata
tigeda pilguga naispiirivalvuri pagasiavamise käskudest saime ikkagi paarikümne minutiga üle.
Ja algas Venemaa.
Esimeses piiriäärses tanklas kohtasime kütuseärikaid, kes pajatasid oma põnevast elust. Lausa uskumatuna tundus, et väikebussi paak mahutab ca 230
liiitrit. Kütusenäidik aga ei valetanud...või kui kütuseärikaid uskuda, siis sõltuvalt tankurist valetab 3-6 liitrit.
Siinjuures tuleb tänada meie toetajaid Olerexi ja Port 1, tänu kellele saame sõita oluliselt kaugemale kui plaanisime.
Ivangorodist väljudes üllatasid taaskord vene teed.
Sedapuhku aga mitte halvas mõttes.
Asfaldiaukude vahel laveerides tekkis tunne, et üks kahest - kas on Venemaa teede olukord viimastel aastatel oluliselt paranenud või siis on
taluvuspiir Jõhvis elades ja Jõhvi aukklikel tänavatel liigeldes lihtsalt nüristunud. Kahtlustan eelkõige viimast.
Kuna Venemaa liiklus on nagu on, siis hakkasime juba varakult arvutama, et kui suur on "õiglane" summa, mida maksta politseile kiiruseületamise korral.
Lõplikuks summaks jäi umbes 500 rubla, siiamaani õnneks pole pidanud veel sedasi arveldama.
(NB! Katseeksituse meetodil saime teisel päeval teada, et see summa on 100 rubla...)
Vene liiklusstiil on aga nagu on. Selles osas vist lähimatel aastakümnetel muutust aset ei leia.
Kus võimalik, seal tehakse kaherealisest teest kuuerealine, seal, kus aga see võimatu, tehakse kaherealisest neljarealine.
Maasturitega sõites on vähemalt see hea, et kõige parempoolsem rida (ehk siis murumaastik) on üldjuhul vaba.
Õhtu saabudes asusime sobivat ööbimiskohta otsima. Mitukümmend kilomeetrit jõeperve pidi kulgedes leidsime viimaks ühel heinamaal sobiva koha
peatumiseks ja telkide üles panekuks.
Linnulennul arvestades jäime peatuma umbes 400 km kaugusel Eestist.
Sobiv oli see paik aga eelkõige kohalikele elanikele - sääskedele ja kihulastele - kes ründasid meid kohe pärast autode põllule parkimist.
Kuidas nood rõvedad putukad üldse elada saavad??? Kui neil heal juhul aastas korra inimeseed ette jäävad, siis kust nad muul ajal massiliselt verd
imeda saavad??
Õhtu oli kena ja seltskondlik, lõkke ääres sumisedes.
Lõpuks magama minnes vajus kes telki, kes autosse, kes aga hoopistükkis auto katusel asuvasse telki puges.
Aklimatiseerumine tulemuseks olid hommikused väsinud näod ning veidi väsinud start Magadani poole.
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
Piiriületus Narva/Ivangorodi vahel toimus vist rekordkiirusega - kõik varasemad Venemaale minekud on võtnud oluliselt rohkem aega. Isegi hoolimata
tigeda pilguga naispiirivalvuri pagasiavamise käskudest saime ikkagi paarikümne minutiga üle.
Ja algas Venemaa.
Esimeses piiriäärses tanklas kohtasime kütuseärikaid, kes pajatasid oma põnevast elust. Lausa uskumatuna tundus, et väikebussi paak mahutab ca 230
liiitrit. Kütusenäidik aga ei valetanud...või kui kütuseärikaid uskuda, siis sõltuvalt tankurist valetab 3-6 liitrit.
Siinjuures tuleb tänada meie toetajaid Olerexi ja Port 1, tänu kellele saame sõita oluliselt kaugemale kui plaanisime.
Ivangorodist väljudes üllatasid taaskord vene teed.
Sedapuhku aga mitte halvas mõttes.
Asfaldiaukude vahel laveerides tekkis tunne, et üks kahest - kas on Venemaa teede olukord viimastel aastatel oluliselt paranenud või siis on
taluvuspiir Jõhvis elades ja Jõhvi aukklikel tänavatel liigeldes lihtsalt nüristunud. Kahtlustan eelkõige viimast.
Kuna Venemaa liiklus on nagu on, siis hakkasime juba varakult arvutama, et kui suur on "õiglane" summa, mida maksta politseile kiiruseületamise korral.
Lõplikuks summaks jäi umbes 500 rubla, siiamaani õnneks pole pidanud veel sedasi arveldama.
(NB! Katseeksituse meetodil saime teisel päeval teada, et see summa on 100 rubla...)
Vene liiklusstiil on aga nagu on. Selles osas vist lähimatel aastakümnetel muutust aset ei leia.
Kus võimalik, seal tehakse kaherealisest teest kuuerealine, seal, kus aga see võimatu, tehakse kaherealisest neljarealine.
Maasturitega sõites on vähemalt see hea, et kõige parempoolsem rida (ehk siis murumaastik) on üldjuhul vaba.
Õhtu saabudes asusime sobivat ööbimiskohta otsima. Mitukümmend kilomeetrit jõeperve pidi kulgedes leidsime viimaks ühel heinamaal sobiva koha
peatumiseks ja telkide üles panekuks.
Linnulennul arvestades jäime peatuma umbes 400 km kaugusel Eestist.
Sobiv oli see paik aga eelkõige kohalikele elanikele - sääskedele ja kihulastele - kes ründasid meid kohe pärast autode põllule parkimist.
Kuidas nood rõvedad putukad üldse elada saavad??? Kui neil heal juhul aastas korra inimeseed ette jäävad, siis kust nad muul ajal massiliselt verd
imeda saavad??
Õhtu oli kena ja seltskondlik, lõkke ääres sumisedes.
Lõpuks magama minnes vajus kes telki, kes autosse, kes aga hoopistükkis auto katusel asuvasse telki puges.
Aklimatiseerumine tulemuseks olid hommikused väsinud näod ning veidi väsinud start Magadani poole.
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
16. juuni 2012
MAGADAN 2012
16. juunil startisid Eestist 10 seiklushimulist ja vaprat rändurit (9 meest ning 1 naine) põnevale ekspeditsioonile läbi Venemaa avaruste Euraasia ühte kaugeimasse ligipääsetavasse linna Magadani.
Kolme eriettevalmistusega Toyota maasturiga (Land Cruiser 80, Land Cruiser 100, Hilux) suundutakse ligi kaks kuud kestvale ning pea 30000 km pikale teekonnale Siberi metsiku ning erakordse looduse rüppe.
Ekspeditsiooni "MAGADAN 2012" teekond viib läbi Siberi karmi maastiku, kus avanevad imelised loodusvaated; teel ületame kõikvõimalikke raskusi, liikleme nii järskudel mäenõlvadel kui läbime käredavoolulisi jõgesid, kohtume (loodetavasti turvaliselt kauguselt) karude ning teiste ürgsete metsloomadega.
Lisaks peatume Siberi eestlaste külades, muuhulgas Tomski kubermangus asuvas Kasekülas, kus tähistame nii jaanipäeva kui küla 110. aastapäeva. Siberi eestlastele on ekspeditsioonilistel kaasas ka mitmeid kingitusi Eestist.
Edasi jääb teele kurikuulus BAM (Baikali-Amuuri magistraalraudtee) ning sadadele tuhandetele koonduslaagrivangidele saatuslikuks saanud Kolõma Surmatee (kutsutakse ka Kontide Teeks), kus ootavad ühed kõige raskemini läbitavad lõigud ekspeditsiooni käigus.
Baikali järve idakallast mööda kulgev nn "110" trass on kuulus kogu maailma maastikusõitjate hulgas - selle lõigu läbinuid loetakse oma ala "tegijaiks".
Väisame Burjaatia pealinna Ulan-Ude'd ning teisi marsruudile jäävaid huvitavaid ning põnevaid kohti.
Ekspeditsiooni sihtpunktiks olevas Vaikse ookeani äärses Magadani linnas oodatakse meid juba külastama sealset restorani "Vana Tallinn" ("Starõi Tallinn"), mis on tõenäoliselt kaugeim punkt Euraasias, kus Eesti nimeliselt esindatud.
Valdava osa ajast veedame aga siiski sügaval Siberi ürglooduse rüpes; liikleme piki kõrvalisi metsa- ja mägiteid; ööbime telkides; toitu valmistame laagrilõkke ääres ning saame nende kahe kuu jooksul hakkama vägagi askeetlikes tingimustes.
Selle erakordse ekspeditsiooni "kroonikakirjutaja" roll on minu, Marko Kaldur'i, kanda.
Käesoleva ja järgmiste kirjadega annan jooksvalt ülevaate ekspeditsiooni käigust ning asetleidnud sündmustest ja kogetud elamustest.
Kõike seda, koos ekspeditsioonifotodega ja rännusellidele osaks saavate vahetute elamuste ja kogemustega, on võimalik uudistada ka ekspeditsiooni blogist http://www.magadan2012.blogspot.com
Kuna Siber on ettearvamatu piirkond ning tihtipeale tuleb päevi (või suisa nädalaid) igasugusest tsivilisatsioonist eemal viibida, siis sõltub ka blogi täitmine ja ekspeditsioonil osalejatega suhtlemine eelkõige ligipääsuvõimalustest tänapäevastele kommunikatsioonivahenditele.
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
Kolme eriettevalmistusega Toyota maasturiga (Land Cruiser 80, Land Cruiser 100, Hilux) suundutakse ligi kaks kuud kestvale ning pea 30000 km pikale teekonnale Siberi metsiku ning erakordse looduse rüppe.
Ekspeditsiooni "MAGADAN 2012" teekond viib läbi Siberi karmi maastiku, kus avanevad imelised loodusvaated; teel ületame kõikvõimalikke raskusi, liikleme nii järskudel mäenõlvadel kui läbime käredavoolulisi jõgesid, kohtume (loodetavasti turvaliselt kauguselt) karude ning teiste ürgsete metsloomadega.
Lisaks peatume Siberi eestlaste külades, muuhulgas Tomski kubermangus asuvas Kasekülas, kus tähistame nii jaanipäeva kui küla 110. aastapäeva. Siberi eestlastele on ekspeditsioonilistel kaasas ka mitmeid kingitusi Eestist.
Edasi jääb teele kurikuulus BAM (Baikali-Amuuri magistraalraudtee) ning sadadele tuhandetele koonduslaagrivangidele saatuslikuks saanud Kolõma Surmatee (kutsutakse ka Kontide Teeks), kus ootavad ühed kõige raskemini läbitavad lõigud ekspeditsiooni käigus.
Baikali järve idakallast mööda kulgev nn "110" trass on kuulus kogu maailma maastikusõitjate hulgas - selle lõigu läbinuid loetakse oma ala "tegijaiks".
Väisame Burjaatia pealinna Ulan-Ude'd ning teisi marsruudile jäävaid huvitavaid ning põnevaid kohti.
Ekspeditsiooni sihtpunktiks olevas Vaikse ookeani äärses Magadani linnas oodatakse meid juba külastama sealset restorani "Vana Tallinn" ("Starõi Tallinn"), mis on tõenäoliselt kaugeim punkt Euraasias, kus Eesti nimeliselt esindatud.
Valdava osa ajast veedame aga siiski sügaval Siberi ürglooduse rüpes; liikleme piki kõrvalisi metsa- ja mägiteid; ööbime telkides; toitu valmistame laagrilõkke ääres ning saame nende kahe kuu jooksul hakkama vägagi askeetlikes tingimustes.
Selle erakordse ekspeditsiooni "kroonikakirjutaja" roll on minu, Marko Kaldur'i, kanda.
Käesoleva ja järgmiste kirjadega annan jooksvalt ülevaate ekspeditsiooni käigust ning asetleidnud sündmustest ja kogetud elamustest.
Kõike seda, koos ekspeditsioonifotodega ja rännusellidele osaks saavate vahetute elamuste ja kogemustega, on võimalik uudistada ka ekspeditsiooni blogist http://www.magadan2012.blogspot.com
Kuna Siber on ettearvamatu piirkond ning tihtipeale tuleb päevi (või suisa nädalaid) igasugusest tsivilisatsioonist eemal viibida, siis sõltub ka blogi täitmine ja ekspeditsioonil osalejatega suhtlemine eelkõige ligipääsuvõimalustest tänapäevastele kommunikatsioonivahenditele.
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
Tellimine:
Postitused (Atom)