23. päev

TÄHELEPANU!!!
Kõigile, kes reisiliste pärast muretsevad!
Kuna viibime vahepeal päevi eemal igasugusest mobiililevist, siis ei saa ka meie asukohainfot G4S kaardile edastada.
Seega kui mõni päev pole me kaardil sentimeetritki liikunud, ei maksa veel muretseda - lihtsalt info me liikumisest pole veel üles jõudnud.


21. päeva hommik tõi endaga kaasa esimesed laiaulatuslikumad seederahutused.
Oli selles süüdi karuliha, nätskitseliha (nätske mägikitse liha) või ülimalt ebahügieenilised toitlustuskohad, raske öelda.

Siinjuures tuleks aga positiivselt ära märkida kaasasolevad Rannarootsi head toidud, mis mõjusid kohalikest einetest vintsutatud organismile
turgutavalt ning püsisid sees isegi siis kui karu nägime.

Kolõma vana tee kohta rääkisid kohalikud kõikvõimalikke õudusjutte.
Küll olevat tee ära uhutud, täiesti läbipääsmatu, jõed üle kallaste, ühegi sillata jne.
Ent kohe vana tee alguses tervitas meid tuttuus puitsild ning mida edasi kulgesime, seda rohkem nägime värskelt renoveeritud sildasid.
Oli muidugi ka selliseid kohti, kus suurvesi või jää olid sillad minema viinud, ent sellistes paikades forsseerisime jõed koolmekohtadel.
Et see tee aga ohutu pole, seda tõestasid minisurnuaiad iga suurema silla juures.

Kolõma Surmatee on lõivu nõudnud mujalgi.
Ristid ja mälestusmärgid iga veidikese aja tagant andsid märku traagilistest liiklusõnnetustest.

Eriti karmid olid olud kõrgel mägedes, kus tee kitsas, mäenõlval looklev, kuristik kohe auto kõrval.
Silma jäi mõnigi kuristikku paiskunud sõiduvahend, käänulisel teel liikumine hoidis, hoolimata võimsatest maastikuvaadetest, sõitjad kogu aeg pinges.

Meie teele jäi ka mitmeid huvitavaid kohtasid.

Peatusime põdrakasvatajate külas, kus muu elu-olu üsna muinasaegne, küla keskel aga värskeltrajatud kultuurimaja ja haigla asusid. Viimasest otsisime
ka abi kõhuhädade leevendamiseks. Temperatuur ses kohas pidavat talvel kukkuma -50 kraadini.

Seejärel jõudsime Tomtori, mis kannab Maakera Külmapooluse nime. Seal on nimelt mõõdetud külmim temperatuur väljaspool Antarktikat: -71,2 kraadi
Celsiuse järgi.

Tomtori juures komistasime ka kogemata suletud kaevanduse otsa, ent kui palju me ka uksetrelle ei raputanud, maa alla ei pääsenud.

Lõunasöögi ajal külastas me laagriplatsi karu, kes käis tõenäoliselt uusi eksootilisi maiuspalu hindamas.

Järgmisena sattusime poolkogemata kunagise vangilaagri asukohta. Pilku paelus metsa kohal paistev torn, mille suunas teelt kõrvale pöörasime.
Laagri asukohale oli hiljem tekkinud küla, mis aga praeguseks hüljatud.
Seal elas vaid üks vanataat, kes oma tegemiste osas väga napisõnaliseks jäi.

Ning lõpuks jõudsime ühte sihtmärkidest - hüljatud linna mägede vahel.
Mitmekümnele tuhandele elanikule rajatud linn jäeti maha pärast kaevanduse sulgemist. Inimesed lahkusid sealt, kõike maha jättes. Paneelmajad
lagunevad, tänavad rohtuvad, Lenini ausammas mureneb - paik meenutab mõne apokalüptilise filmi toimumiskohta. Või siis lähemalt võrdlusi tuues on see
koht nagu Tshernobõl, Sirgala või Viivikonna.

Suurema osa ühest õhtust veetsime sillaremondi tõttu ülesõitu oodates. Olukord tundus kohati üsna lootusetu, sillast ülesõit keelatud, jõgi
läbipääsmatu, ümbersõit 500 km. Ent Tiidu läbirääkimisoskused ja asendamatu Vana Tallinn silusid meile tee sillale.

Siinjuures tuleb tõdeda, et sellistel teedel liigeldes peab alati palju vodkat kaasas olema. Seda nii läbirääkimiste sujuvaks läbiviimiseks kui ka
ootamise leevendamiseks. Sest kui ikka jõed üle kallaste, siis tuleb päevi kaldal oodata veeseisu alanemist.
Siis istud seal ja jood, kuni tulvavesi piisavalt taandunud või jõkke sõitmiseks piisavalt julgust kogunenud.

Tehnikagi maksab Surmateele korralikku lõivu, pidevalt miskit koliseb või pudeneb autode küljest.
LC 80 konditsioneer lekib, LC 100 mingi plekijupp kolis Hiluxi kasti, Hiluxile installeerisime uue (jõesängist leitud) numbrimärgi, LC 100 koliseb ja
viliseb, LC 80 esiklaas loksub, Hiluxile kukkus puu peale, Hiluxi tagasild undab ja üks esituli ei põle jne.
Aga üldplaanis on masinad siiamaani vapralt vastu pidanud, eriti kui arvestada kohati ekstreemseid teeolusid.

Ja edasi ootab meid laskumine vihmamärgadest mägedest Magadani ning kui ilm ja teeolud lubavad, siis veereme edasi Kamtshatka suunas, et lüüa kõiki
eestlaste lääne-ida suunalise liikumise rekordeid.


____________________________________
Marko "KIRJANIK" Kaldur
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid